kõvad mehed ratastel

Täna hommikul kella 7 paiku tööle sõites möödusin kodutänaval jalgratturist. Kuna tee on suhteliselt libe, siis imestasin veel, et väga julge mees. Suhteliselt kerge on sellistes teeoludes avariisse sattuda. Tüüp oli muidugi korralikult varustatud. Sobivad riided ja kiiver isegi peas. Ilmselt ka spetsiaalsed jalgratturi talvekummid. Näha oli, et tegemist oli padujalgratturiga, kes oskab Tallinna liikluses ellu jääda ja kellede suhtes ma tunnen igati lugupidamist. Olin oma imestamised peaaegu ära imestanud, sest jalgrattur praegusel ajal linnaliikluses on nagu Belgia kuninganna Tallinnas šoppamas, millest täna üks nädalaleht kirjutas. Neid on, aga sa ei näe neid. Ja siis! Polnud mu imestus veel lahtunud, kui umbes 2 minuti pärast näen - mulle väntab vastu järjekordne rattur. Seekord ilmselgelt tavaline töömees, tavalise rattaga. Kaitsevahendeid null. Vot see mees oli küll hull. Selle jalgratturi nägemine enam lõbus polnud. Kui eelmisel olid kaitsevahendid ja tuled kenasti vilkusid, et ta liikluses nähtav oleks, siis sellel tüübil polnud tõesti mitte kui midagi. Ilmselgelt peaks politsei sellise tüübi rajalt maha võtma ja liiklusohtliku olukorra tekitamise eest sümboolse trahvi tegema. Ma olen jalgratturite suhtes alati positiivselt meelestatud ja püüan nendega arvestada, aga kui nemad minu kui kaasliiklejaga ei arvesta, siis see sümpaatia kaob. Meie liikluses on niigi liiga palju närvilisust ja üksteise suhtes lugupidamatust ning kõiki ja kõike ei jõua tolereerida. Aga olgu, sellised suvised sellid siis talvises linnaliikluses. Käesoleva kirjutisega tervitan kõiki jalgrattureid ja panen neile veelkord südamele, et arvestage ka teiste kaasliiklejatega, sest üksipäinis see, et teil on liikluses mingid õigused, ei tähenda, et teil poleks kohustusi. Kodar keerdu.