ärkveluni

See on uskumatu, kuidas magamatus inimese nõrgaks muudab. Ärkasin neljapäeva hommikul kell 5 ja läksin tööle. Õhtul hakkasin ühe saate stsenaariumit kirjutama. Õigemini kirjutasin võttematerjali välja ja sobitasin stsenaariumisse. Päris raske töö. Olin umbes pool või natuke vähem teinud, kui mulle sobivam läbivaatus vabanes. Logisin ennast arvutist välja ja uues läbivaatuses uuesti sisse. Ja mis ma näen. Või õigemini, mida ma ei näe. Mu dokument, kus stsenaarium kirjas, lihtsalt on kadunud. Jäljetult. Tormasin toimetusse ja mu tööarvutis ka pole. Kuna eelmine läbivaatusruum oli lukus, kutsusin valveelektriku, kes ukse lahti tegi. Ehk on seal arvutis olemas. Panin tööle ja loomulikult ei leidnud ma seal kuskilt seda dokumenti enam. Uurisin ja uuristasin ja urgitsesin, aga minu mõistusest jäi selle leidmiseks väheks. Ma olen alati öelnud, et minu jaoks on apple arvuti hea selleks, et see on lolli inimese arvuti, kus kõik on lihtne ja loogiline ning ei pea mässama mingite programmide, tõrjete ja muude vidinatega. Võttis päris õnnetuks. Kell oli kesköö, kui uuesti otsast peale alustasin. Hommikuks pidi stsenaarium valmis olema. Samas pidin kell 7 sadamas olema ja laeva peale astuma. Punnitasin mis ma punnitasin, aga laeva peale ei jõudnud. Tuli sõit töö nimel edasi lükata. Kell 10 sain töö valmis. Salvestasin kenasti dokumendi arvutisse ja ei loginud läbivaatuse arvutist enne igaks juhuks välja, kui olen tšekanud toimetuses arvutit, kas seal on fail olemas. Muidugi polnud. Kuskil keskserveris on ilmselt failideõgija, kes oma täitmatut isu teiste õnnetuste pealt rahuldab. Saatsin e-kirjaga endale dokumendi ja siis salvestasin oma tööarvutisse. Toimis. Läksin koju, kasisin ennast ja põrutasin sadamasse. Otsin uue pileti ja sõitsin Helsingisse. Kui hakkasin põhjanaabrite sadamasse jõudma helistati laevafirma kassast. Hääl teatas, et ma pole oma pileti eest maksnud. Ma sobrasin käpelt oma mälus ja minu sisemine videosalvestis näitas, et oli maksnud ikka küll. Seepeale teatas hääl, et neil on oma videosalvestised ja sealt pealt on näha, et ei maksnud. Mida tonti. Ma ütlesin, et kui neil need salvestised olemas on, siis palju õnne, minu andmed on neil olemas ja las politsei tegeleb selle asjaga, mina maksin ja asi vask. Mille peale hakkas hääl nutma ja kurtis, et temal on täpselt selline puudujääk kassas ja nüüd ta peab hakkama ise omast taskust maksma. Ma ei osanud öelda A-d ega O-d. Lõpetasime kõne. Kui maa peale sammusin helistati uuesti. Hääl vabandas rõõmsameelselt ja teatas, et tegi kassaarvestuses vea ja tegelikult on kõik korras. Mina enam kaigast ei viitsinud vedada ega viibutada ja teatasin ka rõõmsalt, et siis on ju kõik hästi. Mis siis, et mul hakkasid vahepeal süümekad tulema, et mis siis kui mu mälupilt petab ja ma ikka tegin kogemata sahkermahkerit. Nõme igatahes. Jõudsin Helsingisse ja eismese asjana läksin tuomiokirkko ette platsile ÜRO karusid vaatama. Kõik muudkui kiidavad, et lahe ekspositsioon. On küll. Eesti karu kusjuures on üks kõige koledamaid. Edasi viisin oma asjad hotelli ja läksin linna peale kolama. Nii kella 5-6 ajal tuli selline väsimus peale, et kogu maailm mu ümber muutus unenäosarnaseks ja sürreaalseks. Väga jabur igatahes. Kuna ma olin Blonde Redheadi kontserdile läinud, siis olin üsna murelik, kuidas ma vastu pean. Muide nägin bändi tänaval ka. Keskealised intelligendivälimusega tüübid. Loo moraal on selles, et kui ikka nii kaua magamata olla, siis ei tule plaanitust mitte kui midagi välja. Uni kehtestab ennast.