wanna be a wannabe

Käisin täna viimast korda (muidugi ära iial ütle iial) ühte blogi lugemas. Blogi, millel on tohutu lugejaskond ning kus mõõdutundetult laimatakse ja halvustatakse konkreetseid inimesi. Tahtsin näha, kas nad on mu kommentaari avaldanud või mitte. Ei olnud. Nad nimelt tsenseerivad usinalt kõiki kommentaare ja riputavad üles ainult endale sobivaid, samas avaldavad mõõdutundetult enda kirjutatud soppa. Tüüpiline argpükslik käitumine. Kuid olgu. Ma sain aru, et selle blogi lugemine määrib mind ja reostab mu mõtteid. Aitab. Umbes kolm aastat tagasi otsustasin, et ei loe enam Kroonikat ja Justi ning SL Õhtulehest ainult asjalikke artikleid. Samuti ei vaadanud enam realityshow'sid. Seadsin endale ülesande, et kui kuskil kirjutatakse või räägitakse jälle mingist kuulsusest, kes on kuulus sellepärast et ta on kuulus ja ma ei saa aru, kellest jutt käib, olen oma eesmärgi saavutanud. See on peaaegu õnnestunud. Vahel väga harva eksin, juhul kui kellestki tuttavast kirjutatakse. Ma olen ka juba varem siin kirjutanud, et suhtun põlgusega inimestesse, kes flirdivad kollase pressiga. Nii mõnigi neist on kahtlemata tubli inimene, aga minu jaoks on neil plekk küljes. Samuti teavad mu kolleegid, et ma seda põlgan. Ma ei heida neile seda nina peale, kui nad vahel oma edevusele järele annavad, aga heaks ma seda igatahes ei kiida. Ja seda mitte ainult sellepärast, et odav edevus on tülgastav. Selline ajakirjandus on ka kahe teraga mõõk. Ühel päeval nad kiidavad sind, teisel löövad labidaga pähe. See on nagu narkobisnes. Söödetakse turg sisse ja siis antakse agu. Võetakse inimene, puhutakse ta staarikeseks ning toimetus on rahul, leib jälle laual. Vahet pole, mis hinda staarike ise oma edevuse eest maksab. Siiski, kui oled ise ennast sinna toppinud või lasknud seda teha, siis kaasa ma neile ei tunne. Arukas inimene mõtleb nii pluss- kui miinuspooled läbi, enne kui tehingule läheb. Aga kui meedia - ka blogi on üks meediavorme - hakkab vastutustundetult käituma, inimesi, nendelt küsimata, sildistama, siis see väärib karistamist. Ma ei arva, et sellega nii hulluks peab minema nagu Ameerikas, aga pretsedente oleks vaja. Kirjutajad/rääkijad peaksid teadma, et ka neil on vastutus. Kui neil nii palju mõistust pole, et endale aru anda, et oma jutuga teevad nad inimestele ja nende lähedastele haiget, tuleb neile paragrahvidega mõistus pähe panna. Kahjuks määravad kohtud au ja väärikuse haavamise eest naeruväärseid karistusi. Kuni ei ole pretsedenti, et inimene peab ennast oma vastutustundetu käitumise eest hingetuks maksma, käib trall ja sitaloopimine edasi. Mina igatahes loodan, et need kohtuasjad tulevad. Ootan. Loodan.

Ma olen seda fotoseeriat küll juba varem kasutanud, aga kuna see nii hästi sobib selle jutu juurde, siis riputan nad veelkord üles.