Hakkasin just oma mobiilioperaatorile halavat-tigetsevat kirja kirjutama, et miks, oh miks pole te mulle uut kõnekaarti saatnud. Kirjutasin juba oopuse valmis ja otsustasin enne selle ärasaatmist igaks petteks veel näpud postkasti surada. Olin hommikul EPL'i juba kirjakastist ära toonud ja arvasin, et posti tuuakse ainult kord päevas, aga võta näpust. (
Mitte nii kõvasti ohmud!) Näpuotsad puudutasid midagi ümbrikulaadset ja minu senimaani hajus pilk selgines. Ümbrik telefonioperaatori logoga! Ujeee aujee uhuuuu!!! Rebisin värisevate näppudega kuvääri lahti ja seal ta oligi. Nutuvõru suu ümber venis breketeid paljastavaks naeratuseks. Kolme ahvi kiirusega toppisin kaardi mobiili ja lülitasin ennast levisse. Ainult et mida polnud, seda polnud. Nagu oleks Lääne-Siberi tundrasse sattunud. Üks väike nutune nukker kississilmne tundraelanik (
mina) oli, levi ja põhjapõtru polnud. Proovisin nii ja naa. Ei miskit. Hiiglaslikku lotovõitu pole ma siiani võitnud, nüüd siis veetakse leviga ka alt. Täielik fiasko. Kas ebaõnnestumistesse ongi mu saatus maetud. Tundus, et peangi nüüd edaspidise elu äbariku rolliga leppima. Õnneks on mul kodus veel säilinud selline relikt nagu lauatelefon. Ma ütlen teile, vanad, järeleproovitud asjad juba alt ei vea. Edaspidi austan agaralt hallpead ja kummardan usinalt kulupead.
Võtsin operaatorile kõne ja kurtsin oma kitsikust. Neiu teiselpool toru soovitas telefoni viieks minutiks välja lülitada ja lubas, et kui siis uuesti sisse lülitan, pidi kõik korras olema. Viis minutit on möödas. Tõe tund on saabunud. Kohe, kas pole enam miski endine või pole minul võimet maailma muuta. Nuuks. Annan teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar