kui ma oleksin minister

Tallinn on kummituslinn. Inimesed on kõik põgenenud kuhugi, ei tea mille eest. Kuid ei tasu kurvastada. Nähkem puude taga metsa. Asi on märksa diibim, kui esmapilgul tundub. See ongi tegelikult regionaalpoliitika. Siit ettepanek, sõnajalaõis võiks olla regionaalministeeriumi vapiks. Mitte miski ei toimi paremini mahajäänud piirkondade elavdamiseks kui lõkke lummus ja eelpool nimetatud õite hüpnotiseeriv kutse. Pane tähele Siim-Valmar Kiisler ja ütle see oma alamatele edasi. See on võti ja võimalus, kuidas oma ametkond ometi kord kasulikuks teha, nii et ka tulemusi oleks. Sest vaadake, kui Tallinn on vaid praegu nagu kummituslinn, siis regionaalministeerium on aastaringi nagu üks kummitustemaja. Keegi seal majas justkui oleks, aga näha on teda haruharva. On ju kummituste puhul täheldatav meeleheitlik tähelepanu püüdmise ihalus. Huilgavad, krabistavad, lõhuvad, sahistavad, hõljuvad, helendavad jne, ainult enamasti ebaõnnestunult, kuna silma jäävad nad harva ja vähestele. Et olukorda muuta ja pildile saada, oleks tark järgmise aasta jaanipäev varakult regionaalmisteeriumi kampaaniate päevakavadesse lülitada. Hakata varakult rääkima unarusse jäänud regioonide elavdamisest ning kutsuda inimesi 23. juuni paiku kampaania korras regionaalset tasakaalu looma. Plusspunkte tuleb nagu vihma jaanipäeval ja ehk antakse ka päris oma portfell ning pole võimatu, et suisa oma maja. Edu Siim.