(www.fujiya-miyagi.co.uk)Reedel hakkasime Järvakandi poole liikuma umbes umbes poole viie paiku. Jõudsime kenasti kohale ja öömajaga vedas korralikult, saime noortekeskuses oma toa. See on selline nõukaaja ehitis, kus tubades on kahekordsed narid. Maja ise on hobuseraua kujuline. Roheline ja asub kultuurimaja kõrval. Kohale jõudes pidin noortekeskuse töötaja sõbra pealekäimisel vaatama ära umbes 20 minutilise vido- ja fotomontaaži tema Afganistani missioonist. Vend oli sealt just saabunud ja õhinat täis. Lubas veel minna, et lahe olevat. Sõda on nõme. Mõistusevastane, kui mingi tegevuse põhieesmärk on kellegi tapmine. Aga olgu. Tegime noortekeskuse juures esimesed õlled ja läksime platsile. Jõudsime Propelleri ajaks kohale. Tuiasime niisama ringi ja esimene bänd, keda põhjalikumalt kuulasin oli nostalgialakse jagav Helloween. Kõlas küll täpselt samamoodi, nagu vanasti. Järgnes Vaiko Eplik & Eliit. No Eplik oli lahe, aga minu selleaastast lemmiklugu "Ma olin teismeline libahunt" ei mänginud. Kahju. Ja siis muidugi Danko Jones. Ma ei ole küll sellise muusika suur fänn, aga need poisid olid küll päris head. Danko Jones oli esimese päeva viimane bänd ja kui nad lõpetasid, tundsin ma ennast kas õllest või lihtsalt heast elust nii väsinuna, et suundusin otse noortekeskusesse magama. Vahepeal helistasin veel sõpradele, aga need olid kohalikus ööklubis ja sinna tahtsin ma kõige vähem minna. Ärge ajage seda segamini Rabarocki ööklubiga. See kuhu sõbrad läksid, on kohalik öökas, kus käivad koos enamasti madalalaubalised junnid ning kus võõraid eriti viisakalt ei kohelda.
Noortekas vajusin riietega ja jalanõudega voodisse ja uinusin silmapilkselt. Hommikul olid kõik kenasti toas oma koikudes ja keegi oli mul jalanõud jalast ära võtnud ning teki peale pannud. Suured tänud. Igatahes tundsin ennast võrreldes teistega hommikul suurepäraselt. Dušši all sooja vett polnud, aga ülakeha käisin jääkülma veega vähemalt korralikult üle. Ja kui veel uued puhtad riided selga panin, tundsin ennast väga mõnusalt. Platsile oli vaja jõuda kella 2-ks, sest siis tuli peale Fujiya & Miyagi, üks selle festivali tippesinejatest. Vähemalt minu jaoks. Leidsime ühe koha ka, kus suppi müüdi (frikadelli). Jõudsin selle ära süüa, kui bänd peale tuli. Ja Fujiya & Miyagi oli tõesti hea. Suurt publikut nad kohale ei meelitanud, kas siis varase kellaaja tõttu või siis ei ole selle festari publik nende sihtgrupp. Küllap mõlemat. Ma lihtsalt pean neid kiitma, VÄGA lahe bänd.
Compromise Blue ajal tuiasin niisama ringi ja manustasin festivali rahvusjooki. Põikasin ühe tuttava juurest teise juurde ja vahtisin niisama ringi. Mul on see viga, et ma ei viitsi eriti kellegi juurde pidama jääda. Ise omaette on lahedam asju ajada. Enda graafikus kulgedes.
Siis tuli peale Pitchshifter. No on mis ta on, aga laivis on nad päris lahedad. Ainuke naljakas moment oli, kui üks paks eesti poiss koos bändi lauljaga ühe loo tegi. Tüüp suhtles publikuga (eestlane eestlastega) inglise keeles ja jooksis mööda lava ringi nagu hull. No pilt oli nagu oleks Karlssonile võimalus antud. Ega ta halvasti ei laulnud, aga naljakas oli ikka. Et te ei arvaks, nagu oleks mingi suvaline tüüp püünele pääsenud, siis tegelikult oli tegemist Pedigree lauljaga. Bonne vist oli ta nimi.
Nonii, Silvi Vrait & Ultima Thule jäid minust kuulamata. Kõike ei jõua. Samamoodi Black Lips ja Kotiteollisuus.
Kell üheksa ilmus lavale legend - The Fall. Teate küll Mark E. Smith’i. Seda hullu, kes teeb sellist muusikat, millist ainult tema oma kiiksudes oskab. Selle asja kohta kõlbab küll öelda ELAMUS. Tüüp ajas laval nii oma asja, et väga raske on teda üldse tavapäraseks muusikuks pidada. Teda ei paistnud üldse kottivat ei rahvas ega ka kõik muu. Kuid see ei olnud ülbe suhtumine. Mark E. Smith ongi The Fall ja The Fall on Mark E. Smith. Tema ja tema maailm. Meie saame ainult pealt vaadata ja kui meeldib siis meeldib, kui mitte, ei koti see kedagi.
(www.daylife.com)Peab vahepeal mainima, et kogu laupäeva sadas vastikut vihma. Õnneks sain platsilt 50-mne krooniga seenelkäimise jope. Sellise kollase ja korraliku, mistõttu vihm eriti ei häirinudki.
Aga jätkame.
Metsatölli esinemist ei vaadanud. No ei ole ma just väga nende muusika sihtgrupp. Pealegi ei suuda ma taolisse rahvusromantikasse eriti ilma irooniata suhtuda. Kuid eks see on rohkem minu probleem.
Ja siis tuli muidugi Sparks. Jejeeee. Hurraaa hurraaa hurraaaaa!!! Sparks on Sparks. Friikide vendade friik muusika. Aga õnneks on selles friikluses tugev laks geniaalsust. Aga kuidas saakski iseloomustada bändi, kes ühel hetkel mängib puhast diskot ja järgmise loona võtavad süüdimatult ette mingi rock-asja. Hullud aga huvitavad. No vaadake neid ja saate aru, mida ma mõtlen.
Sellega oli Rabarock läbi ja seltskond otsustas, et ööseks siiski ei jääda. Juht oli kaine ja polnud mõtet enam kohale jääda. Mis oli väga lahe, sest kodu on kodu on kodu. Üks anomaalia oli ka. Kella 1.30 öösel olin ma mitmele inimesele helistanud?!?!?! Aru ma ei saa miks, sest enda mälukettal laiutab selles asjas absoluutne tühjus.
Aga selline oli siis Rabarock. Kindlasti jäi nii mõndagi kirjutamata, aga ju see siis pole nii oluline, et meelde ei tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar