linn ei oska mind omaks võtta või oli see vastupidi

Minna või mitte minna, selles on küsimus? Reede õhtu ju ikkagi. Samas, pole eriti kellega ja kuhu. Nagu alati. Antisotsiaalsete tüüpide igapäev. Et nutan vä? Lootke lootke, ei kavatsegi. Küll ideed tulevad ja inimesed ning kohad tekkivad. Ja küll minu saba ka ükskord lehvib nagu Moz'i mikrofonijuhe. Sööstan läbi öö ja puistan varjatud meeletusi. Kui ette jääte, kannatada ei saa. Või kui see siiski imekombel juhtub, siis kannatame koos. Eestikas. Ja kui täna uksed suletuks jäävad, siis ikkagi ei vihasta ega jonni. Kiusu pärast. Aga teile kõigile soovin küll kena reede õhtut ja laupäeva oma ka.