ämblik: jaaaaa!!!", kärbes: "eiiiiiii!!!"

Ma pole sel aastal veel mitte ühtegi liblikat näinud. Suur suvi on käes, aga vot seline lugu. See on see linnaelu, puud, põõsad, muru ja kärbsed on olemas, aga sellega enamasti asi piirdub. Lihtsalt lapsest peale on selline napakas uskumus, et millist värvi liblikat esimesena näed, selline suvi tuleb. Enamasti loodeti kollast näha, sest siis pidi kuldne suvi tulema. Kirju oli juba jamam variant. Aga mina pole seekord ühtegi näinud ning seega pole aimugi, milline suvi mul tuleb. Tegelikult ma tean seda liblikatetagi, kena tuleb. Nagu alati. Eelmine aasta näiteks nägin kirjut esimesena ja ikka oli ilus suvi. Aga noh, totraid ja vähem totraid uskumusi on meil kõigil. Väida sa ennast ükspuha kui suureks ateistik, ilma uskumusteta pole meist keegi. Ja eks ateism ise ole ka usk. Sa usud, et jumalat või jumalaid pole olemas. Aga tagasi liblikate ja muude putukate-mutukate juurde. Mul on uus elukutse - väljaviskaja. Ma olen ämbike väljaviskaja. Kus kohast ma viskan? Oma korterist ikka. Natist kinni ja aknast alla. Aru ma ei saa, kus kohast nad sisse poevad? Kas tuulutamise ajal või lipsavad koos minuga uksest sisse. Igatahes kohtan neid aeg-ajalt. Eile pidin jälle ühe välja kupatama. Ilus tume olend oli, aga kuni nad üüri ei maksa, lendavad tänavale. Ahjaa, meelde tuli, ämblikud püüavad ju kärbseid. Aga sellest ei piisa, sest linnakorterites pole eriti kärbseid. See, kes siin õigustavaid argumente kirjutab, on mu sisemine ämblik. Aga ei lähe läbi, minu sisemine kärbes on tugevam. Olgu olgu, jutt tüürib juba metsa, aitab küll.