eemale eemale rustikaalsusest

Tulin täna siis oma urust välja ja istusin meie kena Vabaduse väljaku äärde vabaõhukohvikusse potsti maha. Platsil keeb elu, kougitakse sillutist üles, ekskavaatorid möirgavad, suur auk aina suureneb, äge. Tänavamelu võib igal pool nautida, aga ehitusmiljööga kohvikuid just väga palju pole. Eksootika. Elu keeb. Kõik muutub. Igaveseks. Inimkäsi koos rauast abivahenditega teeb muudkui meie elu mugavamaks. Et autod ära mahuks ja maju ka. Mis võiks urbaniseerunud inimolevusele veel mõnusam olla. Puhkuse ajal olla otse keset ränka tööd. Endal käpp puhas ja õlleklaas nina ees. See on atraktsioon ja mitte tavapärane. Vot see on puhkus.