Toasiga kirjutas 22.aprillil 2007 aastal "optimistlik rahvas" ja 12. juuli samal aastal "peerumõõdik igasse kodusse".
Ja nüüd hakkab tsirkust saama. Oodake, oodake. Seni ei saanud, sest härra oli ära. Planeeritult kusjuures, sest kui mõisas on asjad halvasti, käsib härra selle teatavaks teha siis, kui ta parajasti sõidus on. Nii mulle vähemalt tundub. Pead ei anna muidugi. Kuid koju peab ju tagasi tulema. Ja tahate ma räägin, mis nüüd toimuma hakkab. Ansip tuleb NATO tippkohtumiselt Bukarestist tagasi ja lükkab väikese Peetri rivi ette ihunuhtlust saama. Või peaksime teda väikeseks Padariks nimetama. Ansipi puhul on see nii tavaline trikk, et ei pane kedagi enam isegi imestama ega taba ootamatult. Ta on valitsuses algusest peale käitunud nagu pettusega hiigelvaranduse saanud uusrikas, kelle kinnisideeks saab äravalitus. Lükkab ja tõmbab nagu endale mugav tundub. Vähegi valitsuse hingeeluga kursis olevatele inimestele pole see mingi uudis. Võtame kasvõi valitsuse pressikonverentsid. Hea tava järgi lepitakse enne kokku, kes millest räägib. Ansip headest tavadest ei pea. Kui vaja kupatab ministri kuivalt pressikale, kuigi varem on hoopis teismoodi kokku lepitud. Heade uudiste puhul haldusala minister sõna ei saa, Ansipil on vaja esineda.
Esimene asi, mida peaminister nüüd rääkima hakkab, on see, et tema pole süüdi, tema järgis Rahandusministeeriumi prognoose. Tule taevas appi! Jah, veel suvel olid Rahandusministeeriumi prognoosid suhteliselt optimistlikud, kuid juba sügisel esitatud konvergentsiprogramm, mis lihtsamalt öeldes on aruandlus euroliidule, kas me käitume eelarvepoliitikat ajades normaalselt ja mõistlikult ning oleme eurokõlblikud, sisaldas hoiatavaid noote. Seesama sügisel esitatud hinnang ütleb üsna selgelt: "Kuigi üldiselt ollakse hinnangutes Eesti majanduse arengu ja majanduspoliitika osas positiivselt meelestatud ja nn “pehmet maandumist” peetakse kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks, on tõdetud, et vaatamata teatud stabiliseerumisele viimasel ajal, on riskid majanduses jätkuvalt suured (jooksevkonto defitsiidi süvenemine, inflatsiooni kiirenemine, tööviljakuse kasvuga mitte kooskõlas olevpalgakasv)." Palju sõnu pole enam vaja.
Kohe-kohe enseõigustamise mölapidamatus tuleb hirmus, kole ja kohutavalt populistlik, täpselt nagu eelarvegi, mida kohitsema asutakse. SEE EI OLE MAJANDUSPROGNOOSIDE EELARVE, SEE ON POLIITILISTE LUBADUSTE OMA! Muidugi pole olukord hetkel veel lootusetu, aga laksu saame kätte küll. Ja valusa. Kahjuks hullemaks läheb. Laenuraha kraanid keeratakse ja on juba kinni keeratud kogu maailmas ja arvata, et Eestis kuidagi teisiti peaks minema, oleks utoopiline. Laenuraha oli aga teatavasti meie kõige suurem majandusmootor, ilma milleta see kaadervärk enam kiirust ületada ei saa. Võib-olla on nii paremgi. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Sõiduki kurvis kummulikeeramise võimalused minimeeritakse ning kõik jäävad ehk ellu.
Suur küsimus on, kas Padaril on piisavalt selgroogu kirveministriks hakata. Teisiti ei saa. Raiuma peab halastamatult, sest puutumatuid ministeeriume on meil ju palju. Igal erakonnal omad. Aga võtma peab kõigilt. Kui mehemeelt napib, on Padariga kööga. Sotsdemmidest rääkimata. Parempoolsed ajavad lipsu sirgeks ja k...vad rahvast edasi.
Kuid olgu, minu jaoks on huvitav, mis toiduainete- ja teenusehindadest saab. Kas tehakse korrektiive või mitte. Ostujõud ei ole naljaasi. See on A ja O.
Lihtsalt tore on vaadata ka ülikiirele kasumile orienteeritud ärimeeste äkilist peataolekut. See tuleb, see tuleb. Jah, see on lõbus, kuid üks asi võib pekki lennata. Kuna enam ei saa ühe kuu kasumist mersut perse alla osta ja tibile vanalinna butiiki soetada, siis tuleb kuskilt ikka see papp kätte saada, et elustandardit säilitada. Normaalselt kopikat koguda ja pikemaajaliselt ette mõelda ju ei osata ega tahetagi. Järelikult tuleb meetmeid tarvitusele võtta. Ja siin kangastubki rahameestele jälle nende kodu(statud)partei, kellele kuluaarides survet avaldama tormatakse. Peale higistamisi saabub valgel ratsul linnapea hariduse ja võimetega Ansip. Õnnetu töölepinguseadus on meil kõigil ju silme ees. Ja teate, mida parempoolsed liberaalid majanduse kataklüsmide korral teevad? Nad turgutavad seda. Kuidas? Vähendavad ettevõtlusmakse, keevitavad kaudsetele maksudele kõva prossa otsa ja kohendavad tööturu seadusandlust paindlikumaks. Tõsi, seda viimast vaid tööandjate kasuks. Ja retoorika on ikka üks ja see sama, ilma ettevõtluseta on elu maal võimatu ning selle soodustamiseks kõlbavad mis iganes vahendid ja ohvrid. Rahvas kaasa arvatud. Vot sellised ajad, ma kardan, on tulemas.
Ahjaa, seda kuulete ka veel lähipäevadel, et "ega meie süüdi pole, et maailmamajandus kukub!" Ei ole jah, aga USA kinnisvaralaenude hapuksminek ja nafta hinnatõus on juba habemega uudis.
Ja üks asi veel. Eesti Pank eesotsas mudakäpp Lipstokiga jääb mängust kõrvale, sest erakonnakaaslasi ei ju ei togita. Mis siis, et vastutus on olemas. On, aga ei võeta. Eestile pole kombeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar