masohhisti sünd

Eile kruviti mulle lõualuu sisse kruvi. Lihtlabaselt. Keerati naks ja naks ja naks sisse. Kole tunne oli. Kartsin jubedalt, aga kes ei kardaks. Prrrrr. Kuid nii oli vaja. Ma ei ole täiuslik inimene ning selleks, et oleks, oli seda kruvi vaja. See kõik tekitas mõtteid, et millist kruvi ja mille täiustamiseks mu mittenähtav m i n a vajab. Ma lihtsalt ei ole sisemiselt täiuslik. Mul on kohati jube iseloom, ma olen mõnikord kõrk ja kergelt üleolev, endast heal arvamusel, kannatamatu, kergesti ärrituv, pidurdamatu, ükskõikne, tegelikkust eirav, ülereageeriv, õigust täis, jonniv, egoistlik, pealiskaudne, empaatiavõimetu, ülepakkuv, liialdav, minnalaskev jne jne jne. Ebatäiuslik ühesõnaga. Palju oleks kruvisid vaja, kuid kes oleks see spetsialist, kes toestamist vajavad kohad leiab, vajalikud kruvid leiab ja nad sisse keerab? Pika mõtlemise peale jõudsin järeldusele, et eelkõige pean see olema mina ise. Diagnoosi panemisel peavad aitama teised inimesed ning kuna ma olen religioosne, siis ka Jumal. Religioossed praktikad on mind kusjuures elus väga palju aidanud. Sellepärast ei lähe mulle eriti korda ka meie enamasti vulgaarateismi pritsivate tegelaste ega ühiskonna suhtumine religiooni. Kuid jah, kruvisid on vaja ning teadmist, kuhu need keerata. Tahan olla parem kui eile ja mul ei ole alati õigus. Südames olen hea. Ärge pikka viha pidage.