andke andeks, et mind keegi ei tea ja ei tunne

Kahju, et maailm ja inimesed ei vasta vahel su ootustele. See teeb meelehärmi. Kahju, kui mina ise ka ei vasta teiste ootustele. Ei peagi. Ja ei taha ka. See on ikka minu asi, mida ma väärtuslikuks pean või mida ma hindan ja millises järjekorras. Vilets lugu, aga nii on. Maailm on üks ebaõiglane paik ja see ei muutu kunagi ega lõpe kunagi. Alles tulevases maailmas. Senikaua peame üksteise ebatäiuslikkusega leppima ja taluma. See on elu. Jama muidugi, aga paremat pole meile antud kahjuks.

Natuke väärtustest ka. Kurvaks teeb, kui need on paigast ära kohtades, kus nad ei tohiks ega peaks olema. Kus peaks olema julgust peavoolumõttetusi eirata. Seda enam, et asja ei olekski vaja odavate trikkidega paremaks teha, sest see on juba niigi hea. Kahju, aga eks elu on selline ja jääb vaid üle asja üle naerda. Kuigi kurvaks teeb ka.
Asja illustreerimiseks. Need autod leidsin ma Roomast Vatikani lähedalt kõrvuti seismas. Aga mis vahe neil kahel on, peale selle, et mõlemad on väikeautod, millega suurlinnas hea liigelda?




Vastus on küsimusevormis. Et kes siin siis nüüd naeruväärne on ah?