Täna on siis nn volbriöö. Kõige tobedam ja moondunud tähendusega päev üldse. Isegi ülestõusmispühade munadepühadeks nimetamine on sisuliselt õigem, kui volbriöö puhul. Oeh, ma isegi ei viitsi. Igatahes ma jälestan seda igasugust nõidade ja muu värgiga tõmblemist. Lõbutsema peab, kahtlemata. Kuid spirituaalne, vaimulik ja teoloogiline harimatus on, vähemalt minu silmis, nõme. Olgu, ei pea olema kursis kirikuajalooga ega hiilgama pühakirjade tundmises, kuid midagi võiks teada. Muidugi on mu halisemine suht mõttetu, kuid see olen mina. Olen alati mõelnud näiteks, mida need metalbändid ja nende jüngrid mõtlevad, kes igasugust deemonlust ja satanismi fännavad. Kas see on igasuguse vaimse maailma eitamine või pigem vastupidi? Kui eitamine, siis lasku käia. Usuvabadus on inimõigus. Kui uskumine, siis kuidas saab nii naiivselt ja sinisilmselt olla veendunud, et põrgus on lahe. Aga kui ei ole? Kui on ebamugav, kui on suisa väljakannatamatu? Meenutab mulle vabatahtlikult igavesele tuleriidale minemist. Aga pekki ka, mis see minu asi on. Laske käia inimesed. Kandke tobedaid maske ja uskuge mida tahate. Ka rumalus on vabaduse osa. Kuigi omavahel öeldes, on ainult laste ja väga noorte puhul rumalus mõistetav.
Muideks, Walburga oli esimese sajandi inglise misjonär Saksamaal, on katoliku ja õigeusu pühak. Kuulutati pühakuks arvatavasti mõnel 1. mail paavst Hadrianus II valitsusajal. Õigeusu kirikus on ja Inglismaa katoliku kirikus oli tema mälestuspäev 1. mail, kuigi volbriööga pole sel ilmselt midagi pistmist.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar