vastus neile, kes ei saa aru, miks ma enam ei võitle

Kujutage ette, kui loomateadlased peaksid kõige olulisemaks uurimisobjektiks suuri või väga kirjusid loomasid. Jabur, eksole. Paraku elus nii on. Õnneks mitte loodusteaduses. Seal pannakse putukas luubi alla ja kogu ilu tuleb nähtavale. Rääkimata sellest, et suuremad ei eksisteeriks väiksemateta. Ja vastupidi. Tegelikkuses pole keegi suurem ega tähtsam. Küsimus on suhtumises ja teadmiste sügavuses ning võimete suuruses. Lapsed kiljuvad elevandi peale. Loodusteadlane kiljub senitundmata looma peale, olgu ta nii suur või väike, välimuselt nii huvitav või igav kui tahes. Sellepärast ma enam ei võitlegi. Ma ei ole nõus osalema asjas, kus vaid elevandi peale kiljutakse. Segane jutt, aga las ta olla. Kel kõrvad on see kuulgu, kel silmad on see nähku. Ja veel, see jutt pole kellegi hukkamõistmiseks, vaid lihtsaks selgituseks meie erinevast maailmanägemisest.