mötted

Mulle meeldib optimism. Kohe rõõmus meel tuleb, kui kuuled positiivsusest pakatavat inimest. Ma mõtlen siin meie valitsuse meest nr.1. Kuulad ja meel muutub helgeks. Ainult, et pikemalt järele mõeldes ei teagi, kas nutta või naerda. Sest optimism on küll hea asi, aga kui seesinane tegelikkuse ees silmad kinni paneb, tuleb vägisi pähe mõte et pime pimedat ei juhi, varsti augus mõlemad. Ega tegelikult nii hull asi ei ole, kuid pinda käib, et rahvale kinnitatakse nagu katkine grammofoniplaat, et ressurssi tsirkuseks ja leivaks on piisavalt ja vaat et rohkemgi kui eelmisel aastal. Mehed, valimised on maa ja mere taga! Kuid ma ütlen, varsti saame laaste näha. Mitte ainult pankrotihalduritel, vaid ka ajakirjanikel algavad head ajad. Jututeemadest puudu ei tule. Mõnus.

Endast ka. Järgnev nädal on enesedistsipliini nädal ja iseloomu kasvatamise oma samuti. Võiks ju karvad turri ajada ja ülbitseda, aga pole mõtet. Miks võtta üks lotovõit, kui on võimalik kaks võtta. Lisaks elan kauem. Närvid ja puha. Teate küll. Ja muidugi see veel, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Isegi kui teised sellest aru ei saa. Vahel peab sellega lihtsalt leppima. Isikliku kasu nimel. Inimene on ju ahne.

Lambimõte ka. Laululahing on lahe. Sellist meelelahutust ma ostaks.