optimistlik rahvas

Tuleb välja, et eestlased on Euroopa kõige optimististlikum rahvas. 60% usub, et tulevik on roosa. Ei tasu muidugi nii sinisilmne olla, et see meil pidev meeleseisund on. Lihtsalt elu veereb nagu hernes ja pangad laenavad raha juurde, kui hoog raugema hakkab. Tööpuudust ei ole ning pensionid kasvavad. Nii peabki olema. Ainult, et kas see kõik on jätkusuutlik (oh mis sõna). Hea küll, ei hakka ilusale elule vett peale tõmbama, aga kuidagi väga kahtlane tunne on. Kui kõik läheb liiga hästi, siis peab kusagil midagi valesti olema. Selline mustamullane kõhutunne. Ja ehk peaks hakkama sukasäärde raha koguma. Nii igaks juhuks. Selleks puhuks kui pangast raha otsa saab. Seda lugupeetud riigiisad ja majandustegelased meile ka soovitavad. Aga kui ma ka peaksin kupüüre madratsi alla poetama hakkama, teeksin seda mitte nende nõuandeid järgides. Ma ei usu inimesi, kelle teod räägivad teist keelt kui sõnad. Ma ei usu inimesi, kelle enda elu räägib kõigest muust aga mitte säästmisest või ühiskondlikust empaatiavõimest. Ei usu vot. Kuigi ma olen üldiselt riigitruu ja seadusekuulekas inimene, ei ole mul erakonda mitte kuuluva lihtinimesena mingit tahtmist olla parteisõdur. Ma ei näe, et meie praegune majanduspoliitika kuidagi tulevikku suunatud oleks. Kui ta oleks, võtaks riik vastu otsuseid, mis tulevikku konkreetsemalt puudutavad. Neljaaastane valimistevaheline aeg ei ole veel tulevik. Ma saan aru, et liberaalne maailmapilt eeldab igaühe iseendaga hakkamasaamist ilma kõrvalise abita. Teatud tingimustes võib see isegi ennast õigustada, aga mitte siis, kui asi kiiva kipub kiskuma. Selle asemel ma näen, et eurole üleminek on südamerahuga kuhugi määramatusse tulevikku lükatud. Valitsus lihtsalt ei julge inflatsiooni ohjeldada, sest see oleks vastuolus nende liberaalse maailmavaatega. Riik peab ju õhuke õhuke olema. Ma ei näe, et riik soodustaks innovatsiooni ettevõtluses. Järgnev näide on küll vaid servapidi teemaga seotud, aga toon ta ikkagi. Tallinna linn võimaldas seni keskkonnasõbralikele autodele tasuta parkimist. Nüüd lõpetatakse see ära. Põhjendusest tuuakse, et hübriidautosid on liiga palju saanud. Tüüpiline näide, kus asja tegelikud põhjused mingil hetkel lihtsalt ära unustatakse. Oli ju selle eesmärgiks keskkonnhaoid. Nüüd on see unustatud ja silme ette on jäänud ainult parkimiskroonid. Sama lugu on innovatsiooniga. Mitmete majandusspetsialistide mure on täiesti omal kohal. Üldiselt on nii, et riik võiks siin suunata ja aidata. Aga ei aita. Maailmavaade ei luba. Milleks mulle riik, mis ennast ei reguleeri. Isegi mõõdukalt. See on ju riigi eesmärk. Kui majandusedu on nii oluline, siis tuleb seda ka suunata. Selge on, et meie ettevõtted, kuigi nad on olnud küllaltki uuendusmeelsed, sellesse eriti investeerida ei taha. No igaühe oma asi. Võib olla ei jätku ka inimesi, kes uuenduslikke ideid ellu viiksid. Nokk kinni saba lahti. Aga ootaks mingit präänikut, mis paneks ettevõtjaid selles suunas liikuma. Ootaks läbimõeldumaid otsuseid hariduspoliitikas, mis ei toodaks ainult ühte väravasse spetsialiste. Riiklik tellimus on selle nimi seltsimehed.
Kahju, et mina nende 60% hulka ei kuulu. Aga sellest olete te juba aru saanud.