Tahtsin kirjutada rahvuslusest, juurtest ja identiteedist, aga ei viitsi praegu. Ehk edaspidi. Küll aga kirjutan sellest, et mul on väga piinlik. Neljapäeval oli prantsuse keele proovitest ja ma põrusin haledalt. Asi selles, et ma olen ise laisk olnud. Lihtlabaselt laisk. Ma panin testis ikka nii mööda ja valesti, et nüüd, päev hiljem, on mul väga piinlik. Ma pean hakkama õppima. Mul on alati õppimisega selline jama, et ma lihtsalt laisklen kuni viimase hetkeni, mil aru saan, et kui ma nüüd ennast kätte ei võta, on pärast hilja. Igatahes pean ma ennast prantsuse keelega ka kätte võtma, sest kui ma tasemetesti ära ei tee, siis ei saa ma järgmisel semestril uuel tasemel jätkata, aga sellest oleks tuline kahju, sest ma nii väga tahan selle keele suhtlustasemel selgeks saada. Et mitte lõpuni negatiivseks jääda, siis eile kui kuulasin oma blogisse ülesriputatud laule, sain ma ühest neist isegi natuke aru ja arvake ära, mis keeles see laul oli. Loomulikult. Lahe eksole. Mingit tolku on õppimisest ikka olnud ka.
Aga nüüd panen ma autole suvekummid alla ja olen jälle ratastel nagu vanasti. Kuigi ega ilma autota pole ka halb elada. Ma elan nii normaalses kohas, et jala tööle minna pole üldse kauge. Lisaks muidugi tervis ja säästev eluviis. Kuid jah, vahel on auto hea. Poest ei viitsi küll rasket toidukotti koju vedada. Käed on niigi pikad juba. Olgu, tööle tööle.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar