raha otsib väljapääsu

Täna algavad siis järjekordsed hullud päevad ja osturalli. Kuna hinnatõus on Eestis olnud muljetavaldav, siis oleks täitsa huvitav käia vaadata, miilised need odavad hinnad siis on. Nii ehk naa on välismaal juba samad või veel odavamad hinnad. Oh Eesti elu, Eesti elu. Konjuktuuriinstituudi värskeim uuring ütleb, et toidukauplused ja kaubamajad usuvad, et järgneva kolme kuu jooksul hinnad tõusevad. Et on ruumi. Ja nii naljakas kui see pole, neil on õigus. Imestasin silmad peast välja, kui ühes uudistesaates toidupoes küsitletud inimesed rääkisid, et muretsevad küll hinnatõusu pärast, aga toitu ostes hinda ei vaata. Kui ikka hing ihaldab, siis ostetakse. Ma tunnen ennast tõelise koonrina, kuna vaatan alati kilohinda. Sageli inimesed seda muidugi vaadata ei taipa. Pakendi hind on suures ja kilohind väga väikeses kirjas muu kribu-krabu hulgas. Ja kaupmeestel on muidugi õigus. Kui ikka makstakse, siis miks mitte hindu tõsta. Mina olen vististi üldse kuidagi teistsugune, hinnatundlik. Kunagi kui mobiiliajastusse astusin, liitusin EMT kõige odavama - Delta - paketiga, EMT võrgus 2.75 minutihind ja teistesse võrkudesse veel rohkem. Ja nii siis rõõmsalt olin ja helistasin. Mingil hetkel avastasin järsku, et olin kõige kallimas paketis. Lihtsalt kõigi teiste pakketide hinnad olid langenud või olid uued, odavamad tekkinud. Muidugi oli kunagi Delta paketiga liitunud kõige hinnatundlikum segment - noored, vanemad inimesed jne. Nii lasti neil rõõmsalt vegeteerida ja maksta seal, sel ajal kui jõukam segment nautis ammu juba odavamaid kõnehindu igasuguste lisaboonustega. Lisaks nõudis EMT mult mingil müstilisel põhjusel, kui tahtsin välismaal olles helistada, kõvasti ettemaksu. Müstilisel sellepärast, et ma polnud neile kunagi võlgu jäänud ja maksin oma arved sendipealt õigeaegselt ära. Ehk sellepärast, et olin nende silmis vaesemasse klassi kuuluv isend. Võetakse ju pangas ka suuremat intressi neilt, kelle sissetulekud väga suured pole. Nii maandatakse riske. Naerukoht. Nagu poleks riskide maandamiseks enne käendusi, tagatisi ja hüpoteeke seatud. Tõde on selles, et vähemkindlustatud inimene on sunnitud ja jõukam mitte. Sunnitud finantsasutuste teenuseid kasutama etteseatud tingimustel. Jutud riskide maandamisest on puhas jama. Aga jah, tagasi EMT näite juurde. Et kui ullikesed on nõus maksma, siis las käia. Ega keegi sulle ütlema ei tule, et vaadake, on ka odavamaid võimalusi. Õnneks tulid sel ajal turule ka nn odavoperaatorid. Nüanss on selles, et nimetus "odavoperaator" kõlab üsna negatiivselt. Hakkasin uurima, et millistest teenustest ma ilma jään, kui ühe sellisega liitun. Selgus, et ei saa enam osa mobiilsidefirmade telefonide odavpakkumistest ja ei saa m-parkida. Kõik. Esiteks ma ei m-pargi ja telefonide odavpakkumised mind ei huvita, sest need ei paku mulle midagi. Liitusin võrguga, mille kõne minut oli 88 senti ja seda kõikidesse võrkudesse helistamisel. Kokkuhoid minutilt pea 2 krooni! Ja välismaale sõites ei küsitud mingit ettemaksu. Siiani ei kahetse. Telefoniga räägin rohkem, aga kõnearved ei küüni ikkagi selle tasemeni, kui veel EMT-ga seotud olin. Ja nüüd on mu operaatoriga võimalik nii m-parkida kui ka telefonide odavpakkumisi saada. Miks ma seda räägin. Aga see näide on nii sümptomaatiline, et ajab nutma suisa. Inimesed sageli ei pane tähele, kuidas neid kooritakse. Esimene valik on, et sa ei lähe lihtsalt Stockmanni ja Kaubamaja toidumaailma. Teiseks see, et sa hakkad vaatama kilohindasid. Kolmandaks, mine turule. Seal müüdava liha kvaliteet ei ole enam ammu nõukogudeaegne. See on värskem ja odavam. Kaupmehi ei anna teisiti põlvili suruda, kui neile tühja rahakotiga vastu pead andes. Minu külmkapis on siiani Pariisist ja Roomast toodud juustud. Odavamad ja paremad. Ehtsa parmesani eest maksin Roomas 3 korda vähem, kui Eestis oleksin välja käinud. Riided ostan ma enamasti ainult välismaalt. Valik on suurem ja parem ning hinnad odavamad. Muidugi ei saa kogu aeg välismaal käia. Ja kõigil pole ka võimalust. Selleks tulebki oma ostukäitumisega kaupmehi mõjutada. Mina igatahes teen seda.