pida pikem saba, seda paremini liputab

Kas teate, mis tunne on elada, kui su pangaarvel on 21 krooni ja palgapäevani on 10 päeva. Päris lõbus. Tõsiselt. Ei midagi frustreerivat. On siis on, mis seal ikka. Ei saa küll kaks nädalavahetust linnas laiamas käia, aga ma ei kurda/nuta. Minu kahe hamba toestamis- ja säilitusoperatsioonid koorisid mu lihtsalt paljaks. Vähemalt saan ma läbi häda liha süüa ja siis kui vaja ka porgandit ning kapsast. Aga see on ju olulisem kui kaks lõbusat nädalavahetust.
Täna olen tubli olnud. Koristasin vägevalt. Lõin köögi läikima, pühkisin ja pesin põrandad, klobisin õues lambaid, tegin kamina tuhast puhtaks ja muud nipet-näpet, mis kokku polegi nii vähe. Minust saab asja ma ütlen, saab saab. Lisaks olen ma ju keskmiselt arukas ja välimusel pole ka eriti midagi viga. Kohe hea on endast rääkida. Nii tubli olen.
Nüüd lubasin endale ühe õlle ja hakkan prantsuse keele numbreid õppima. Ammu oleks pidanud, aga jah, sellest, miks ma pole, olen ma juba eelnevalt kirjutanud.
PS. Ärge siis pronkspoissi sõjaväekalmistule kangutama minge, rahulik peab olema. Ansipil niigi sitamaitse negatiivsest eelarvest ja sellest mis kõik veel tuleb ning tulema peab, suus. Anname talle ühe rahuliku päeva, pole vaja talle pronksijunniga vastu pead lajatada. Kuigi omavahel öeldes, oleks ta seda tegelikult väärt.