vihaline om

Naljanumber. Rahvusvaheline Olümpiakomitee arutab, mida ülemaailmse olümpiatule teatejooksuga edasi teha. Selle peale hästimakstud onukesed ei tule, et viga ei ole mitte protestijates või olümpiatule teatejooksu traditsioonides, vaid neis enestes. Anda olümpiamängude korraldamine riigile, kus räigelt inimõigusi rikutakse, pole just arukas tegu või mis. Raha, raha, raha, poliitika on selle nimi. Pole vaja rääkida olümpiamängude aadetest, kui tähtsad onukesed need ise unustanud on. Ja kuulata juttu, et ei tohiks OM-i boikottida. Kuulge, tuleks ja kuidas veel. Mingi musklimees jääb eluks ajaks halama, et jäi selletõttu OM-i kullast ilma. Lihtne lapsefilosoofia kurja ja kurja suhetest ütleb juba, et väiksem kuri suurema vastu on õigustatud. Kumb on siis suurem, kas mingi sporditondi kullast ilmajäämine või ühe rahvuse ja kultuuri ärahävitamine. Paksuks söönud läänemaailma mõttetud hädad. Sileda pealispinna säilitamine on olulisem, kui tegelike asjadega tegelemine. Kuid maailmal on siiani veel lootust, kui on neid, kes rõhutute ja nõrgemate eest seisavad. On veel lootust, kui on inimesi, kes ei neela celebritykultuuri või poliitikute valesid, vaid huvituvad tõelistest asjadest ja muretsevad nende pärast.