täpsed poisid topivad osooniaugu kinni

Ma tean kül, et ma teid toidupiltidega ära olen tüüdanud. Seda enam, et ma ei pane neid juukselakiga läikima, ei toonita õlivärvidega ega töötle programmidega nagu päris toiduajakirjades. Aga eelmise sissekande täienduseks söandan veelkord esteetiliselt mittetäiuslikku pilti näidata. Ikkagi võib-olla viimased normaalses mõõdus räimekesed, mis siinkandis saadaval on. Ühesõnaga peale seda räimeuudist tuli jube isu ise praadida. Peale tööd vedasin ennast poodi ja õnneks oli saada. Vahel pole. Forelli ja lõhet saad alati, räime vahel on, vahel mitte. Ma ütlen, et otsa kipub teine merest saama. Lõhet ja forelli kasvatatakse ju seal Norra ja Rootsi rannikul nagu sigu võrkudest basseinides. Ja rasvased on nad ka nagu põrsad. Eriti paksukesed ja pekised kipuvad forellid olema. Kuid süüa kõlbavad küll.
Ahjaa, üks väike kurioosum ka. Mul oli täna ainult 62 krooni kaasas, rohkem arvasin, et ei lähe vaja. Pangakaart jäi ka koju. Poest oli vaja võid (mitte võiet ega margariini, sest neid ma ei tarbi juba ammu enam) , leiba ja vorsti. Loomulikult vajas ka praeräime isu rahuldamist. Panin asjad korvi ja siis vaatasin, et ei tule ikka rahaga välja. Panin või tagasi. Maksin kassas ära ja jääk oli 16.40. Läksin võileti juurde tagasi ja või maksiski täpselt 16.40. Lahe. Niimoodi sendipealt tuli välja, nagu oleks piinlikult arvestust pidanud. Kusjuures vorst ja kala olid kaalu järgi. See tähendab, et üks räim rohkem oleks tähendanud seda, et või jaoks poleks raha jätkunud. Vorstiga oli sama lugu. Mõni gramm siia-sinna ja hüvasti või. Ja kõik see ilma täpset arvestust pidamata, puht juhuslikult. Nii et hästi läks.

E n n e


P ä r a s t