Erinevad blogijad on nüüd risti ja põiki Eurolaulust kirjutanud. Endal oli ka tahtmine, aga pole enam kindel, kas tagantjärele enam mõtet on. Loomulikult midagi meeldivat minu poolt ei tule. Ja kas ma suudaksin midagi uut öelda? No see polegi tegelikult oluline, sest minu arvamus on minu arvamus ja teistesse see ei torgi.
Kuid seda tahaks küll öelda, et tüübid, kes selle ürituse arvelt enda perssekäinud lastetuba demonstreerivad, näitavad ei rohkemat ega vähemat, kui oma olematut emotsionaalset intelligentsust. Miks mõned sitavaresed arvavad, et kellegi või millegi halvustamine neid teistest paremaks teeb. Sittagi.
Järgnev luulerida on pühendatud "suurepärasele" narva maanteel resideeruvale meelelahutusreporterile. Olgu ta ettevaatlik, nii võib rusikas ta enda kakaauku jäädagi. Tema enda loomulikult. Veel tuletaks talle meelde, et kirurgiline sekkumine ei likvideeri tema intellektuaalset perseaugukujulist kõikeimevat musta auku, mille ainus eesmärk ja tegevus tundub olevat hekseldada pöörase hooga kosmilist prahti ja jäätmeid.
Orelipoiss - Tore on oodata
tore on oodata sittudes rongi
põnev kas jõuan või viib mind sireen
liipritel kükakil keegi seal ongi
ärev - pulseerimas arter ja veen
arter ja veen
läheneb tagantpoolt valjenev müra
mis ma siis teen nüüd - kas jõuan või ei
enese varju pealt kuivetund türa
märkan ja mõtlen veel - ma polnud gei
tore on oodata sittudes rongi
põnev kas jõuan või viib mind sireen
liipritel kükakil keegi seal ongi
ärevuses pulseerimas arter ja veen
arter ja veen
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar