Pekki pekki pekki, nii vilets pole enam kaua aega olnud. Kohe väga vilets. Kui ennast järsult liigutada, annab minu peas end sisse seadnud pahalaste rühmitus kogupaugu suurtükkidest. Tundub, et nad on liikumisvastaste vaadetega ja kaitsevad omi seisukohti raevukalt. Nii ma siis allun nende diktaadile ja püüan paigal püsida ja kui ikka väga liikuma pean, teen seda aegluubis, see petab nad ära. Elagu kaval mina!!!
Üks hea uudis on ka. Enam ei viska sisemisi ressursse välja. Magu on rahunenud ja ei ei vihka mind enam. Resoluutne oli ta igatahes küll. Väga. Kui ikka ei meeldi, viskab välja. Tubli. Põhimõttekindel.
Selline elu siis. Aga ma ei kurda. Olen tubli ja hea südamega. Nagu alati.
Ahjaa, saan süüa ka juba. Praegu mugistan rõstsaia punasesõstra tarretisega, kõrvale joon muidugi piima. Nostalgialaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar