muinsuskaitse rikkus tuleviku

Proovi siis asjalik olla, kui tahtmist pole või järjepidevust. Mandud mandud mandud ja oledki mingil hetke potsti ootamatult vastu kõige alumist maad. Piinlik hakkab. Ja kui just paratamatusega ei lepi, pead uuesti köit hakkama punuma. Võtad aga raamatu või väärtfilmi või teatritüki või sümfoonia või paremad sõbrad või mõtisklused looduses või ... ja hakkad punuma. Juhul muidugi, kui mütsinokk ülesvaatamist nii palju varjama ei hakka, et sealse ära unustad. Kuidagi on ju vaja ülemiste maakamarateni jõuda. Kõrgematest sfääridest ei maksa isegi unistada. Einoh maksab ikka, aga ma seda parem avalikult ei tee. Näpud on kahjuks suht töntsid treenimatusest ja eks inimesed on ka süüdi. Ai ai, nüüd saan ema-isa käest jälle riielda. Nemad ütlesid ikka, kui väiksem olin, et kui keegi ütleb, et pista pea ahju, kas siis pistad ah?!? Ei pista, loomulikult ei pista. Muide mind tõesti huvitab, mis lihast ma ajutegevuse efektiivsemaks rakendamiseks treenima pean. Kus on konks ja raskusjõud, mis lennata ei lase. Nonii, lisaks eelnevale veel tänasest õhtust. Mõtlesin, et ükskord löön väärtuslikumale kraamile käega ja söön rämpsu. Ärge nüüd tänitage, enne kui pole tervet juttu ära kuulanud. Ühesõnaga asusin ühest allakäinud numbrit 3 kandvast telekanalist vaatama säherdust imeteost nagu "Alien vs. Predator". Vaatasin ka. Kohe täitsa vaatasin. Esimese reklaamipausini. Edasi ei suutnud. Edasi olin ontlik ja lülitusin ümber vanale heale ETV-le, kus kohast jooksis "Laps" (L`Enfant). Aga peaaegu veerand tundi oli juba elust raisatud. Kes mulle need sekundid tagasi annab? Tulnukas ja kiskja vä??? No millest ma räägin. Kõmaki vastu alumist maad. Õnneks paneb pepupõrutus järele mõtlema ja ehk ka midagi ette võtma. Kui mitte, siis.. whoever wins - i lose.