Nagu teid kõiki ilmselt, nii ka mind:))) Selle looga meenub üks lahe asi. Kuna nõuka ajal polnud nii, et plaadid kodus või poes vedeleksid. Lindistati tol ajal ja ega siis kõigil polnud. Tulin sõjaväest ja sain sõbraks ühe tüübiga, kelle nimi on Mario. Tüübiga, kes tutvustas mind Morrissey'ga muideks. Nonii. Jõime tema juures. Nii nagu ma olen praegu, nii olin ma ka siis üks igavene muusikapede. Tal oli lintmakk. Üks igavene nuhtlus, kui praegu mõelda. Ühesõnaga leidsin selle loo ühe lindi pealt ja kujutage ette, ma kuulsin seda lugu viimane kord mingi poisikesena ja nüüd.... ajee. Ma olin lihtsalt rõngas. Kuulasin ja kerisin uuesti tagasi ja kuulasin ja kerisin uuesti tagasi ja kuulasin ja ..... kuni Mario taganttoast (ta oli tolleks hetkeks juba suht purjus ja magas juba) sisse tormas ja lindi maki küljest maha katkus ja küdevasse ahju viskas. Thanks God for digital era.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar