Ma pean ühe asja ära õiendama. Selle muusikaedetabelite asja. Tegelikult aasta lõikes tehtud edetabelite asja. Teate küll neid nimekirjasid, mida ajalehtede, raadiojaamade ja muude sarnaste asutuste "spetsialistide" kooslused koostavad. Lugesin neid ka sel aastal ja kummastav oli kui sarnased need kõik olid. Absoluutselt ühe lauaga löödud. Muidugi head bändid ja lood, aga asja oleks ka ühe inimesega ära võinud ajada. Asjata leheruumi raiskamine. Erand oli siin raadio 2 aastahitt, mille koostasid tavalised inimesed. Oma arvamuse viimase kohta olen ma juba ühes oma varasemas sissekandes välja öelnud. Aga jah, asja juurde. Umbes kolmandik sellest, mida "spetsialistid" pjedestaalile tõstsid, jätab mind täiesti külmaks. Teine kolmandik on siuke hea asi, aga kas just aasta parim. Viimane kolmandik oli siis selline asi, mille ees mütsi maha võtaksin. Aga ei võta, sest MINGE PERSSE oma edetabelitega. Jah, kõigil on õigus oma maitsele ja selle üle ei vaielda, aga mulle tundub, et sageli peegeldub nendes edetabelites mitte see, mis nende koostajatele tegelikult meeldib, vaid see, mille meeldimine justkui nende "head maitset" peaks näitama. Ja see on nii labaselt läbinähtav kahjuks. Mulle meeldib, mis mulle meeldib, aga mõned asjad on sellised, mis kindlasti wannabe maitsele ei sekundeeri. Ma julgen armastada mõningaid artiste, kes ei ole edetabelite sagedased külalised - ja ma ei mõtle siin ainult peavoolu edetabeleid - vaid kes tegutsevad oma niššis, kelle "parim enne" on trendipedede arvates ammu möödas jne jne jne. Nii et ka muusikakriitika väärib muusikakriitikat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar