Raske nädal. Tööd on palju. Paraku on tegemist vääramatu jõuga ning midagi pole ohkida. Ehk siis süüdlased puuduvad. Pigem on kõik osapooled kannataja poole peal. Tundub ebatõenäoline, aga nii on. Egas midagi, tuleb lips sirgeks tõmmata ja edasi teenida. Muidugi väga lahe on elu lõpus kiidelda, et olin kõva töömees ja et see tuli mul kõige paremini välja. Õnneks lendan pühapäeval mõneks päevaks minema. Päris lahe olukord, kus parima tahtmise juures isegi ei ole võimalik tööasjadega tegeleda.
Aga mis ma kurdan. Kõik on hästi. Töö on tubane, kolleegid normaalsed tegelased ning mis seal salata, eks mulle mu töö meeldib. Rutiini eksisteerib igas töökohas. Sellest tuleb lihtsalt üle saada. Saan ka. Teenin edasi kodumaad, tööandjat ja mammonat. Laenud vajavad maksmist, elamiskulud ka ning eks tahaks natuke laiata ka. Kogujat must pole kahjuks. Kuid küll ma õpin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar