surm on võimalus

Kas see, et ma ei taha kosmosesse lennata, isegi tasuta (kuigi tasuta ei saa), on imelik? Mul on isegi tavalise lennusõidu ees hirm. Mitte nii suur, et päris lendamata jääks, aga kõhe on. Ma tean küll, et autosõit on kordi ohtlikum, aga ikkagi värisen ja kardan lennusõitu rohkem. Sest kui õhus peaks midagi juhtuma, on šansid väga väikesed kui mitte olematud. No ja kosmoselennuga on asi ju samamoodi. Ma olen vist üldse kuidagi kartlik inimene. Mulle ei meeldi võtta üleliigseid riske. Meil on ainult üks elu ja närvikõdi ning adrenaliini saan ma ka turvalisemalt kätte, kui vajadus peaks tekkima. Teine asi on see, et ma ei ole valmis surema. Kas keegi üldse on? Kindlasti on. Mu elus on olnud periood, kus ma olin selleks valmis. Ei, mul polnud elupõletamise ega hulljulguse või minnalaskmise puhangut. Pigem religioossetel põhjustel valmisolek ühest seisundist teise siirdumiseks. Sest ma usun, ja seda siiani, et maise eluga meie eksistents ei piirdu. See on ühelt poolt hea teadmine, aga samas ka painav. Kui maine elu on ettevalmistus tulevaseks, mis tuleb peale surma väravatest sisseastumist, siis kas ma olen selleks valmis? See on oluline! Ma ei tea. Praegu ei ole. Mingil ajahetkel olin, aga praegu mitte. See on praegu nii ja see võib muutuda. Ja peabki, sest enda tõekspidamisi ma muuta ei suuda. Tähendab suudaks, aga ma poleks kindel, kas see oleks õige käik. Eksida selles asjas ma aga ei taha. Tagajärjed oleks liiga lõplikud.
Pikka iga teile kõigile.