kallis aasta

Rumal lugu tegelikult. Nii suurt tekkivat lõhet ei mäleta enam 90-ndate algusest saadik. Ma ei tea, kas ma olen paranoiline, aga ma ei näe helget tulevikku. Kohe üldse ei näe. Selles mõttes, et Eesti lihtsalt elab üle oma võimete. Mitte kõik, aga kohutavalt suur osa inimestest ei tarbivad, nagu oleks neil ainult aasta elada jäänud. Ma ei usu pehmet maandumist. Enam ei usu. Kui valitsus jättis tõelise AASTA TEO tegemata ja ei suutnud eurole üle minna, siis see on selgeks märgiks, et see laev on ammu juhitavuse kaotanud. Kaugel see kallas enam on. No olgu, majandus majanduseks, kui raha enam pole, siis teda lihtsalt pole. Mentaalselt on asjad veel hullemad. Nii massiline põmmpeade kapist välja tulek võtab lihtsalt ahhetama. Tundub nagu oleks "elu peremeheks" olemine mingi norm. Aga mis ma ohin, siia ma sündisin ja parata pole midagi. Äkki leian midagi head ka. Lapsi sünnib palju ja ehk näevad nemad Eestit, kus eliitkoolid surevad välja, kus inimesed ei ole mitte riigi pärast, vaid vastupidi, võimu ei teostata mitte tugevamate, vaid nõrgemate huvides, inimesed hoolivad teineteisest, ühiskondlikest kokkulepetest peetakse kinni ja järgitakse põhimõtet tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Head uut aastat!