kõige nõrgemale

Nende kleepekatega on veider asi. Teate küll, ostad kuskilt poest vastava summa eest midagi ja saad kleepsu. Kleebid selle vastavale alusele ning kui arv täis saab, siis antakse sulle miskit kasulikku või vähemkasulikku nänni. Eile sain R-kioskist ühe kleepsu ja koos sellega aluse. Iga kuni 50. kulutatud krooni eest saad kleepsu. Kui 40. liimuvat tükikest koos, siis saad tasuta karvase koera. Mitte päris, elusa looma, aga mängusja. Mingite asjade ostmise eest saad kleepsu hoolimata kulutatud summast. No ütelge, kellele seda koera vaja on. Kui vaja, ma lähen ja ostan selle koera mänguasjapoest.

Kas tõesti on inimesi, kes lähevad koos kleepsuga liimile? Tõsi, mina olen korra läinud. Rimis oli kampaania, kus sai kleepsude eest nuge-kahvleid-jne. Kuna mingi arvu kleepsude eest sai tasuta tordisöömiskahvleid, siis otsustasin koguda. Ja arvake, kas ma sain need kahvlid? Loomulikult mitte. Ma lihtsalt unustasin need välja lunastada. Tähtaeg sai rõõmsalt täis ja kogu moos. Natsa vihastasin enda peale, aga rahunesin suht ruttu. Kui vaja, ma ostan need kahvlid eksole.

Kuid mulle tundub, et enamasti pakutakse kleepsukampaaniates mõttetut nänni. Muudes kampaaniates ka. Nendes SMS-kampaaniates ja muudes. No ei pakuta vahel, auhinnad on meelitavad, kuid tõenäosus võita on üliväike ja tegelikult teenivad korraldajad kampaaniaga kasumit. Tulu on selgelt suurem, kui auhind väärt on. Nii on. Me ise maksame selle nö "heateo" või "kingituse" kinni.

Kui laiemalt vaadata, siis neid "kingitusi" pakutakse meile sageli ka muudes eluvaldkondades. Meie asi on need "kingitused" ära tunda ja mitte liimile minna.
Tallinna linnapea näiteks pakub meile "kingitust" "otsustamise" näol. Mõtle, meie, tavalised inimesed, saame otsustada. Milline au. Ta ütleb meile, et usaldab meid. Selline MEES. Tegelikult lükkab ta enda õlult otsustamisvastutuse. Selge on, et raha napib ning planeeritud investeeringud kahanevad. Tuleb valida objektide vahel. Kui aeg käes ütleb MEES, et rahvas on valinud ja suunab oma rasvase näpu ühe või teise kultuuriasutuse suunas ning sõnab nasaalsel häälel, "See!" Ja pole kellelgi kobiseda, sest rahvas on "otsustanud". Mis siis, et need kultuuriasutused on kõrvutamiseks võrreldamatud. Ma isegi ei hakka seletama, miks. Iga tervemõistuslik olend saab sellest aru. Aga kui linnavalitsus peaks ise valiku tegema, tekiks küsimused ning loomulikult tuleks kanda poliitilist vastutust. Põhjendada oma otsuseid ning kõike muud. Selleks MEES valmis pole. MEES annab rahvale "kingituse", ta laseb inimestel "otsustada". Kuid unustab meile öelda, et meie maksame tema otsustusvõimetuse ja poliitilise vastutuse oma valikuga kinni.

Moraal. Iga kingitus pole kingitus.