21 november 2008

sõpside aktviseerimine


See blogipostitus on seemne saanud ühe sõbra blogisissekandest, mis räägib sellest, et vahel on neis asjus, mida ise ei oska, abi vaja. Mis blogi ja kes, pole oluline. Ma lihtsalt ei kirjuta siin teistest isikuliselt. Juhul kui, siis vahel harva. Kui see on põhjendatud. Kuid see selleks. Hakkasin mõtlema, et kui palju ma ise või teised minult abi küsivad. Haruharva. Tavaliselt küsitakse mõnda telefoninumbrit ja kõik. Aga võiks hoopis rohkem. Selleks ju sõbrad ollaksegi. Ja kui saad ja suudad aidata, kuid ei tee seda, siis mis sõprus see on. Ma ei kutsu siin muidugi üles sõprust proovile panema, aga miks me abi ei küsi? Vist seepärast, et me arvame, et see on teisele kurnav. Või on meis see ugrilik jonnakus ma saan ise ka hakkama. Küllap mõlemat. Aga pole ju võimalik, et me kunagi abi ei vaja. Pigem ei oska me seda küsida või ei taha lihtsalt küsida. Kuid me oleksime hoopis rohkem lähedased, kui teineteist aitaksime. Võtame või vabatahtliku tegevuse laiemalt. (Ma lihtsalt olen selles praegu peadpidi sees ja minu arvamus neist kõigist on üüratult kasvanud. On nad siis kodu- või välismaised kodanikud.) See muudab inimesi. Õpetab mõistma maailma ja nägema inimeste vajadusi. Samamoodi aitaks sõprade aitamine meid rohkem teineteist mõista. Eelnenud jutu alla käivad ka pereliikmed ja lähedased sugulased muide.

Moraali vist ei pea lõppu panema, see on niigi selge. Eksole sõbrad.


Ei maksa vist lisada, et see on nüüd väike nali ainult.

Kommentaare ei ole: