24 november 2008

viharavi

Huvitav, et eile meenusid mulle mu kunagised äkilised vihahood. Ma tegelesin nendega ja sain üle. Arvasin, et lõplikult. See nägi välja nii, et mingil põhjusel ma läksin väga närvi ja viha purskas välja. Kõik kokku kestis üsna lühikest aega. Siis oli rahu. Kõik. Mitte midagi. Ma sain aru, et see ei ole hea. Mu lähedased rääkisid sama, et see pole kõrvalseisvatele inimestele just tore vaatepilt. Hakkasin endaga tegelema ja sain üle sellest. Tänane vihapurse näitab, et pean sellega vist terve elu tegelema. Ja tegelen ka, sest kahetsus, isegi kui keegi ei näe, nagu täna, on liiga suur. Ma ei taha selline olla. Üldse kohe ei taha. Ma ei taha, et mu lähedased või mu sõbrad seda külge minus kunagi näeksid. Mul oleks häbi. Mis tähendab, et hakkan endaga jälle tegelema. See ei ole kerge, aga ületamatult raske ka mitte. Sest ma tunnen enamasti ära, kui see peale tulema hakkab. Õnneks. Ja kui ma siis sellele vastu hakkan ja teadvustan, et viha peab maha suruma ja asjad lahenevad ka teisiti, siis saan ma selle maha suruda. Õnneks ei ole ma ennast käest ära lasknud. Eks elu ongi võitlus. Ka iseendaga. Nende negatiivsete külgedega endas, mis negatiivselt ja destruktiivselt mõjuvad. Nii teistele kui iseendale. Küll ma hakkama saan. Ma ei kahtlegi selles.
Täna läksin suure viha ajal üle tee poodi ja ostsin õlut. Kavatsesin viha maandada. Tegelikult panin õlled ära ja hakkasin liha puhastama. Nüüd seda hautama. Hoopis parem ja kasulikum tegevus, kui alkoholiga probleeme lahendada. Eksole.

Kommentaare ei ole: