Pealtnägijas näitab praegu lõiku isa Vissarionist. Huvitav. Piibel räägib valeprohvetitest päris palju. Matteuse evangeeliumi 24. peatükis on kirjas:
Kui siis keegi teile ütleb: "Ennäe, Kristus on siin!" või "Ennäe, seal!", ärge uskuge, sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid. Vaata, mina olen teile seda ette ütelnud. Kui teile siis öeldakse: "Ennäe, ta on kõrbes!", ärge siis minge välja; "Ennäe, ta on kambrites!", ärge siis uskuge!
Eks ta ole. Religiooni teemal on raske vaielda. Usk on selline asi, mille olemise või mitteolemise üle inimesed kohut mõista ei tohi. Kuigi me kipume. Ka mina. Inimese usk, mis iganes religioon see ka pole, pole minu jaoks probleem. Halvaks lähevad asjad siis, kui teisi halvustama hakatakse. Ometigi. Kõigil nn raamatureligioonidel on oma arusaam teistest uskudest. Enamasti kuulutatakse need valereligiooniks. Ja kuidas see teisti olla saabki. Aga, kui religioon jutlustab armastust, siis peaks kogu suhtumine olema selles võtmes. Kui see puudub, on asi kurjast. Teine asi, mis mind närvi ajab, ja ma olen sellest ka vist varem kirjutanud, on see, kui kritiseeritakse aga endal puuduvad igasugused teadmised kritiseeritavast. Eestis on see massiline. Kogu see jutt inkvisitsioonist, raudrüütlitest jne, on puhas lollus ja harimatus. Ei hakka siin ajalugu lahti seletama, aga stereotüüpsed arvamused meie ümber on ikka totaalselt puusse. Kuid eks minulgi on armastavat suhtumist vaja. Lõpetuseks ütlen, et ma pean lugu inimestest, kes otsivad. Kas nad alati leiavad, aga otsiv inimene näeb endast kaugemale. Elu müsteeriumi üle mõtsiklemine on üks parimaid ennast arendavaid tegevusi. Jõudu teile selles.
19 november 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar