unistavate inimeste Eesti

Olen arvanud, et ma enam nende asjade üle ei imesta ega vihasta, aga võta näpust. Eesti sopameedia paiskab ikka ja jälle orbiidile uusi, kodus põlve otsas valmistatud tehiskaaslasi. Peaks juba harjunud olema. Kuid nüüd on sauna taga asuval polügoonil lahti läinud eriline tulevärk. Operatsiooni koondnimetus on "unistuste printsess". Kuidagi õõvastav tunne on. Järsku kirjutavad kõik kollased nagu ühest suust mingitest olenditest, kes püüdlevad kellegi Roberto südant ja kätt. On tekkinud hunnik ajuvabasid neide ja teemasid, mis justkui peaksid kõigile korda minema. Piigade vahelised suhtedraamad, mõtted elust ja muust. Ja see kõik turritab online portaalides pealkirjadena mulle kannikasse, nagu knopka õpsi toolil. Kas see kõik tõesti aina süveneb ning Eesti on varsti paksult selliseid "staare" täis, kes võtavad üle arvamusliidrite rolli ja koha. Olgu, mina suudan neist distantseeruda. Aga mina olen mina. Arrogantne tigedik, kes igal võimalikul juhul kollasele kaares peale soristab. Oeh... tõmban pidurid peale, sest hakata moraliseerivalt õrnas eas kujunevatest noortest rääkima, aga sinna mu jutt oleks tüürinud, läheks ilmselgelt üle piiri. Lihtsalt kokkuvõtteks peaks ütlema, et maailm muutub. Õigemini meedia muutub ja maailm koos temaga. Odavamaks. Pealiskaudsemaks. Julmemaks. Ja nii on see alati olnud, kui mingi kultuur või tsivilisatsioon allakäigu teele on langenud. Lääne kultuur on. Kuigi ma ise ei kujuta ette, et tahaksin kuskil teises kultuuriruumis elada. Jäägem tugevaks, hoolimata saastast enda ümber, nautigem vähest väärtuslikku, mis veel alles ja kastkem oma ilupeenraid. Päästa meil seda ookeani poole libisevat hiigelliustikku niiehknaa ei õnnestu. Juhhei.