Ma olen üldiselt tolerantne ja arusaaja tüüp. Vähemalt ma arvan, et ma olen. Mõnikord ma siiski ei suuda ja iroonia-kraan laseb pahinal kõik välja. Seda, et meil on tore härrassotsist president, kes on mõõdukalt laisk, arrogantne, kehvapoolse kõnepidamisoskusega, kopeerpaberist läbi lastud Lennart, ma tolereerin ja ei kobise. Tont temaga. Presidendi institutsioon on niigi peaaegu sama mõttetu kui kuningakoja oma. Kuid vahel tuleb sealt pärle, mis vägisi turtsuma ajavad. Kas süüdi on väliseestlastele omane kehv emakeeleoskus või raske hommik, aga mingi toimetaja võiks tekstidel, mida ta paberilt maha loeb, siiski olla. Värske näide täna Tartus Eesti Rahva Muuseumi juubeliaktusel peetud kõnest:
„Eesti Rahva Muuseumist on sajandi jooksul saanud meie iseseisvuse üks kindlamaid alustalasid, millelt otsiti ja leiti tuge ka kõige raskematel aegadel.“
Kui keegi veel ei mõistnud, siis üks neist rasvastest kuid tammistest jalgadest, millel Eesti iseseisvus kindlalt seisab, on Eesti Rahva Muuseum. Nõuka ajal võis selle läänepoolse seina najale toetumas näha parves vabadusvõitlejaid ning muidu raskete aegade eest tröösti otsivaid kodanikke. Punkt. Rohkem sõnu polegi vaja.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar