kas kolmest tilgast ikka piisab

Täna oli ilusalt igav kevadpäev. Jääks vaid soe kestma.
Kavatsesin minna kinno "Gran Torino't" vaatama minna, aga eri põhjustel sellest asja ei saanud. Pole hullu, jõuab. Sõitsin niisama ringi ning tuulutasin ennast. Päike on ikka lahe asjandus. Tegi tuju, hoolimata eelnevast kehvast meeleolust, suht heaks. Peakski rohkem väljas käima. Muidu ruumist ruumi ja värket õhku saan ainult aknast ning autosse minnes või tulles.

Ja nüüd naljanumber. Naerge, naerge. Allahindlustel käisin ka, aga midagi ei ostnud. Peale toidukraami. Stockmannist hiidkrevette ja muud kraami. Plaadiosakonnas polnud seekord midagi teha. Tühjus. Peab ütlema, et rahvast oli tuntavalt vähem, kui eelmistel aastatel. See on tore. Mis raiskamine see kriisiajal siis olgu. Ühesõnaga, eriti midagi osta polnud, kuid ega ma väga ei süüvinud ka, mida seal siis müüdi. Jalutasin lihtsalt läbi.
Täna käisin Kristiines ja ostsin ka. Aga las ta jääb. Pole heaks tooniks praegu ostlemisest rääkida.

Möödunud nädal oli ühes mõttes tähelepanuväärne. Mul on tunne, et mõned inimesed võiksid rahumeeli oma mobiiltelefonid peldikust alla lasta. Milleks see, kui kõnedele ja sms-idele ei vastata. Ja ma ei räägi ainult ühest inimesest. Fakk, kui nad ei taha, et ma nendega suhtleksin, siis nii öelgugi. Kustutame numbri mälust ja läheme eluga edasi. Kuigi mõnel juhul pole see nii lihtne. Kuid närvidele käib. Vabandused, et ei kuulnud, müra oli jne, on jama. Täna on telefonidel vibraalarm ka, mis taskus suurepäraselt tunda annab eksole. Aga noh olgu, pekki kah.

Ja siis ajab mind närvi see, et igasugu elajate veebikaamerad mac-iga ei tööta. Kas viga on minus või arvutis, ei teagi. Vahel oleks lahe nende tegemisi passida. Teate küll need metssead, kotkad ja muud karvased ning sulelised.

Selline igav jutt siis.