Ma ei tea, kas ma hr Songist olen kirjutanud. Mul oli au käia kolm aastat lastemuusikakoolis. Akordionit õppisin. Palusin (jumala)keeli vanemaid, et ma saaks õppida kas kitarri, saksofoni või trummi, aga nemad panid mu akordionit õppima. Äärmiselt nõme valik oli. Minu arvates. Tol ajal. Kimmo Pohjoneni ka tol ajal ju veel polnud. Minu õps oli härra Songi. Teistmoodi, kui härraks, teda mu keel nimetama ei paindu. Alati ülikonnas ja lipsustatud. Ta lõhnas alati minule tundmatu odekolonni ja kangete suitsude järgi. Kui tal oli vaba aeg, siis käis ta soojal ajal muusikakooli juures asuva jõe luhal seal asuvaid lambaid leivaga toitmas. Mul on elu lõpuni meeles foto, mida ta näitas - kus ta peale kalapüüki demonstreeris hiigelhaugi. Selline esimese Eesti Vabariigi aegne foto. Veel mäletan ma, et ta elas Nõmmel. Rohkem ei teagi temast midagi. Kas tal naine ja lapsed olid, seda ma ei tea. Äärmiselt pühendunud ja südamlik mees on/oli. Tõeline härrasmees.
Oli juba aastaid möödas, kui ma sõjaväest tulin ja temaga kokku põrkasin. Ta tundis ära ja soovis õnne sünnipäevaks. Mis oli hämmastav, sest nii palju aastaid oli möödas ja ta MÄLETAS! Mina tema tasemele ei küüni. Veel mitte. Ja kas see üldse võimalik on, sest ajad need ajad... on teised.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar