tundmata tunded, rääkimata sõnad

Kirjutan lühidalt. Paar päeva tagasi juhtus selline lugu, et tundsin järsku väga suurt igatsust oma isa järele. Lihtsalt oleks tahtnud talle helistada ja küsida kuidas läheb. Sõita maale ja vaadata talle silma. Tal oli selline komme, et vaatas mulle otsa ja siis naeratas kavalalt, nagu oleks tal peas mingis salajased, aga samas üdini head mõtted. Nagu oleks ta minu üle heameelt tundnud. Selline naeratus, mille vastu mina ei saanud ja mda ma kunagi lõpuni ei mõistnud. Ta oli selline mees, kes kunagi ei näidanud väga oma tundeid. Näiteks ei öelnud mulle kunagi, et on minuga rahul või minu üle uhke, kuigi mingil hetkel suutsin ma oma elu rööpasse ajada ja isegi ülikooliharidust nuusutada. Kuigi kõik tõotas vastupidist. Ma ei saa talle seda ette heita, sest ta lihtsalt oli selline. Karm oli ta ka. Kas see oli hea või mitte, seda ma öelda ei oska. Teismelise eas olin ma ikka jube kraade ning palju ei puudunud, et ma olekski halvale teele läinud. Geenid lihtsalt takistasid. Ei ole minus seda pätigeeni. Kohe üldse ei meeldi inimestele halba teha. Siga võin ma ju mõnikord olla, aga eks see ripub minu iseloomust ja tõekspidamistest. Kui ikka miski või keski mulle ei meeldi, siis ma ennast tagasi ei hoia. Ja jäik olen ma ka vahel. Natuke on kindlasti mu käitumises põhjuseks ka alaväärsuskompleksid. Kes meist sellest "patust" puhtad on. Aga jah, isa on nüüd läinud ja igatsus teda näha jääb sinna, kui ma ise sellest piirist üle astun, kus kohast tagasi enam ei tulda. Kui mu usk sinnamaani vastu peab. Loodan, et siiski. Mis on moraal. Hooli oma lähedastest ja ära kunagi alahinda kõige kaduvust.