kas iga lõpp on ikka uue algus

Umbes nädal tagasi küsis sõber mu käest, et kui kaua Morrissey veel jätkab. Ma avaldasin lootust, et kaua. Nii vana ta nüüd küll ei ole, et lõpetama peaks. Tegime veel nalja tilguteid täis vanast Morrisseyst laval. Nüüd on paraku nii, et Moz plaanibki lõpetada. Mitte kohe, aga ütleb, et kaua enam ei jätka. Lugege SIIT. Kahju muidugi. Ma isiklikult loodan, et mõned head aastad ta siiski jätkab veel. Tema viimased kontserdid on tõestanud, et vormi kaotamisest on asi ikka väga kaugel. Need on olnud suurepärased show'd.

Ma ei ole muidugi selline fänn, kes peksab ennast vastu rinda ja ütleb, et Moz on minu jaoks kõik. Ei ole. Peale tema on maailmas veel palju head muusikat. Kuid Morrissey on kahtlemata nr 1. Miks? Ma ei oskagi öelda. Tema lugude sõnad on lihtsalt sellised, mis panevad mind nutma ja naerma ning mis kõige tähtsam - mõtlema.

Enamus tänapäeva jumaldatud ja edetabeleid valitsevaid artiste ei ole enam muusikud, vaid pigem tooted. Enamus muusikast ei paku mulle midagi. Minu jaoks on sisuta meelelahutus puhas jama. Morrissey kõike seda ei ole. Ja see mulle tema juures meeldib.

Kõige selle valguses, et Moz pensionipõlve plaanib, on rohkem kui küll põhjust tema kontserte külastada. Ja "Years Of Refusal" tuuril külastan ma päris kindlasti rohkem kui ühte kontserti.