12 jaanuar 2009

rumalad aga ausad ja valel ajal öedud sõnad löövad ütlejat näkku

Homme vist helistan oma perearstile. Haigus ei taha ega taha välja minna. Köha, nohu ja palavik on juba ära tüüdanud. Püüan neid küll kõigest väest ignoreerida, aga ega sel mõtet pole, kui nad iga hetk ennast meelde tuletavad. Nõme igatahes. Vaatame, mis arst ütleb.

Eilsest sünnast ei viitsi kirjutada. Nii palju, et sain siis lõpuks Noku kaardi. Inimesed peavad ikkagi oma sõna.

Mis veel. Kuidagi masendav on vaadata, kuidas kõik alla käib. Majandus ma mõtlen. Laks tuleb ja üsna hele. Tegelikult ei ole inimestele veel kohale jõudnud, kui hele litakas tulemas on. Kahju, sest inimesed kannatavad. Töötu ja rahatu ei ole just väga lahe olla. Ehk läheb paremaks või vähemalt ei lähe asjad siiski väga hulluks.
Olge tublid.

Kommentaare ei ole: