don't feel so ashamed to have me

Päris hea on kodus selili logeleda. Kohe mõnus on. Tõmbasin pleedi peale, panin teleka käima, rüperaali kõhule ja vahel käin köögis õgimist varumas. Laisa inimese elu ruulib. Ärge rääkige, et inimene peab tegus ja asjalik olema. Ei pea. Tähendab kõik ei pea. Mõned on kohe laisaks loodud. Näiteks mina. Ainus mure on, et tervist oleks ja paksuks ei läheks. Üks väike soov on mul ka. Tahaks orjanduslikku korda tagasi, et ma saaks endale palju orje, kes kõik minu heaks töötaksid ning poputaksid. Küll oleks lahe. Kahjuks pole see võimalik ning pean hinge sees hoidmiseks ise tööl käima. Muidugi minu tööl pole häda midagi. See meeldib mulle. Inimesed on toredad ja konti ka ei murra. Ning mis kõige tähtsam, ma ei pea kellast kellani seda tegema. Sest ma olen krooniline hilineja ja ajavenitaja ning elu, mis käib kellaaja järgi, mulle ei sobi. Õnnelik olen vist. Sisemiselt peaks ka olema, aga vahel viskab väikese depreka sisse. Põen ja ahastan, vahel põhjusega, vahel ilma. Inimene noh. Ei ole minus midagi erakordset. Lapsena muidugi tahtsin kangelane ja kõva mees olla. Aga laps on laps on laps.

Mis veel siis. Homme lähen ennast Helsingisse tuulutama. Erilist ostlemist ilmselt ei tule, lihtsalt libistan pilgu allahindlustest üle. Laev läheb muidugi jube vara välja, 7.30 juba. Aga küll ma ärkamisega hakkama saan. Lähen normaalsel ajal tuttu ja küll ma hommikul silmad lahti saan. Õnneks sõidab laev ainult kaks tundi. Ma ei kannata neid 3,5 tunniseid sõite.
Tegelikult tahtsin Stockholmi minna, aga eks kevade poole ehk.

Kiruda tahaks ka. Kojamees vana tola kühveldab õue lume alati minu parkimiskoha peale. Ükskord ma ta taban ja vastu kuppu annan. Olgu, peksma ei hakka, ainult noomin. Seda tahtsingi kurta.

Üks hea uudis ka. Popidiotil tuleb veebruari lõpupoole uus plaat välja. Nagu ikka Seksoundi alt. Kõige usaldusväärsemate allikate sõnul on materjal juba sahvris. Jääme kontserte ootama. Seniks teile "Rushing Heart".