Täna olen leebe ja malbe olend. Silmad on kissis ja suunurgad üleval. Rahu on minu peale laskunud ja olen maailmale valmis andestama tema julmuse. Kui ta muidugi seda palub. Olgu olgu, tegelikult kaalun tingimusteta ajutist andestust. Igavest ei luba, sest ma olen ikkagi inimene. Kahejalgne olend, kellel on omad nõrkused ja puudused. Igatahes on tööelu normaliseerunud ja eilne ohohohohoooo on kadunud. Kolleege enam ei peksa. Õigemini kolleegi. Lõppude lõpuks on tema aitamine minu töö. Nurisemine ja meeleheide seda paremaks ei tee.
Täna on reede õhtu ja ma pole plaane teinud. Võib juhtuda, et ei teegi. Laisk olen. Homme on kolleegi sünnipäev ja sealt ei tohi puududa. Ta on meil selline õrnahingeline. Kujuta ette, kui sa kedagi oma peole kutsud ja see ei tule. Teeb nukraks küll ju. Novot, ma ei taha seda talle. Seega on laupäeval pidu.
Tervis on endiselt keskmiselt kehvake. Nohu ja köha ja muu jama. Sellel pikemalt ei peatu. Küll korda saab.
Seniks soovin teile klõbisevaid kontsi ja sirget lipsu.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar