saksofoni kääksud

Täna magasin poole päevani. Tegelikult peaaegu õhtuni. Eile oli ajuragistamise koosolek koos söökide ja jookidega. Pärast käisin kolleegi ja ta silmarõõmuga mingi jazzbaari avamisel. Ma ei ole esiteks jazzisõber, teiseks ei meeldi mulle üritused, kus mingid fotgraafid ringi tuiavad. Mind muidugi keegi ei pildista, sest ma olen tundmatu suurus. Aga ikkagi on see häiriv, sest see on tobe ja rumal ajakirjandus see seltskonna oma. Nüri ja mõttetu. Ühesõnaga selles jazzklubis käimine oli ilmselge viga. Lisaks oli see muusika igav. Selline tavaline isikupäratu jazz, mis on teiste samasuguste miljonite lugudega äravahetamiseni sarnane. Üldiselt ma üritan taolistel üritustel, igasugustel avamistel ja vastuvõttudel mitte käia. Pole minu rida. Vot nii.
Aga nüüd on kõik korras, ainult et lähen vist vara magama, sest ikka olen väsinud. Kuigi peaks tööd tegema. Aga ei viitsi vot ja ei taha. Uni on silmas ja ei jõuaks keskenduda. Selline päev siis täna. Homme olen juba värskem ja jutukam ehk.

kõige nõrgemale

Nende kleepekatega on veider asi. Teate küll, ostad kuskilt poest vastava summa eest midagi ja saad kleepsu. Kleebid selle vastavale alusele ning kui arv täis saab, siis antakse sulle miskit kasulikku või vähemkasulikku nänni. Eile sain R-kioskist ühe kleepsu ja koos sellega aluse. Iga kuni 50. kulutatud krooni eest saad kleepsu. Kui 40. liimuvat tükikest koos, siis saad tasuta karvase koera. Mitte päris, elusa looma, aga mängusja. Mingite asjade ostmise eest saad kleepsu hoolimata kulutatud summast. No ütelge, kellele seda koera vaja on. Kui vaja, ma lähen ja ostan selle koera mänguasjapoest.

Kas tõesti on inimesi, kes lähevad koos kleepsuga liimile? Tõsi, mina olen korra läinud. Rimis oli kampaania, kus sai kleepsude eest nuge-kahvleid-jne. Kuna mingi arvu kleepsude eest sai tasuta tordisöömiskahvleid, siis otsustasin koguda. Ja arvake, kas ma sain need kahvlid? Loomulikult mitte. Ma lihtsalt unustasin need välja lunastada. Tähtaeg sai rõõmsalt täis ja kogu moos. Natsa vihastasin enda peale, aga rahunesin suht ruttu. Kui vaja, ma ostan need kahvlid eksole.

Kuid mulle tundub, et enamasti pakutakse kleepsukampaaniates mõttetut nänni. Muudes kampaaniates ka. Nendes SMS-kampaaniates ja muudes. No ei pakuta vahel, auhinnad on meelitavad, kuid tõenäosus võita on üliväike ja tegelikult teenivad korraldajad kampaaniaga kasumit. Tulu on selgelt suurem, kui auhind väärt on. Nii on. Me ise maksame selle nö "heateo" või "kingituse" kinni.

Kui laiemalt vaadata, siis neid "kingitusi" pakutakse meile sageli ka muudes eluvaldkondades. Meie asi on need "kingitused" ära tunda ja mitte liimile minna.
Tallinna linnapea näiteks pakub meile "kingitust" "otsustamise" näol. Mõtle, meie, tavalised inimesed, saame otsustada. Milline au. Ta ütleb meile, et usaldab meid. Selline MEES. Tegelikult lükkab ta enda õlult otsustamisvastutuse. Selge on, et raha napib ning planeeritud investeeringud kahanevad. Tuleb valida objektide vahel. Kui aeg käes ütleb MEES, et rahvas on valinud ja suunab oma rasvase näpu ühe või teise kultuuriasutuse suunas ning sõnab nasaalsel häälel, "See!" Ja pole kellelgi kobiseda, sest rahvas on "otsustanud". Mis siis, et need kultuuriasutused on kõrvutamiseks võrreldamatud. Ma isegi ei hakka seletama, miks. Iga tervemõistuslik olend saab sellest aru. Aga kui linnavalitsus peaks ise valiku tegema, tekiks küsimused ning loomulikult tuleks kanda poliitilist vastutust. Põhjendada oma otsuseid ning kõike muud. Selleks MEES valmis pole. MEES annab rahvale "kingituse", ta laseb inimestel "otsustada". Kuid unustab meile öelda, et meie maksame tema otsustusvõimetuse ja poliitilise vastutuse oma valikuga kinni.

Moraal. Iga kingitus pole kingitus.

kõrk nõrk

Ma pean endale tunnistama, et ma olen päris paljus tundeinimene. Väga paljudes asjades. Ma lihtsalt ei suuda ratsionaalset mõtlemist esiplaanile suruda. Emotsioonid on nii tugevad ja dikteerivad, et see on võimatu. Toon näite. Täna vaidlesime tööl sõbraga ühe Eesti bändi kohta. Mitte, et see oleks mu sõbrale meeldinud. Bänd ma mõtlen. (Vaidlemine ka muidugi) Kaugel sellest, aga ta polnud selle bändi suhtes nii häälestatud nagu mina. Ma plahvatasin ja jälle need emotsioonid. Kui me asja arutasime, siis muidugi ma rahunesin ja suutsin tasakaalustatult mõelda. Aga algus oli ikka selline, et ma oleks selle bändi tüüpidele, kui nad seal oleks olnud, otse näkku öelnud, et nende musa on täielik jama. Aga see on ju ainult minu vaatenurk ja arvamus. Hunnik inimesi kuulab ja fännab neid eksole. Konfliktsituatsioonidega on sama. Ma muutun nii kohutavalt emotsionaalseks. Enda tunnustuseks peab muidugi ütlema, et mingi aja jooksul suudan ma ennast kokku võtta ja asjale mõistuspäraselt läheneda. Sõprade puhul on nii, et kuigi ma seda välja ei näita, on nad emotsionaalselt mulle tohutult tähtsad. Kui meie suhetes midagi halvasti läheb, siis ma jubedalt põen. Ma ise küll kogu aeg räägin ja näitan välja, et olgu, ma ei hooli, aga tegelikult see pole nii. Oma sisemuses elan ma tohutult üle, kui midagi minu ja sõprade vahel juhtub. See on mõnes mõttes raske. Raske, kui sa midagi või kedagi oma südame lähedale oled võtnud. Ega sa siis tugev ei ole, kui nendega midagi juhtub. Ma tunnistan ausalt, et mina ei ole tugev. Ma hoolin vahel liiga palju. Ja kuna ma alateadlikult tunnetan seda, et see võib näida nõrkusena, siis enesekaitseks käitun ma täiesti nõmedalt. Üritan näidata, et ma ei hooli jne. Üritan säilitada tugeva inimese kuvandit. Aga ma ei ole. Ma olen väga haavatatav ja seda loendamatutes asjades. Kas mind peaks haletsema? Ei. Ei pea. Ma lihtsalt kurvastan, nutan, vihastan, karjun sisemiselt ära ja üritan üle saada. Enamasti saan ka, aga kunagi ei tea ju, millal haav valutama hakkab. Vahel on juhtunud. Selline ülestunnistus siis. Ehk tuleb lisa.....

heiastus

Täna on Von Krahlis Efterklang ja homme Eliit. Mõlemad on head ja väärivad vaatamist ning kuulamist. Kellel võimalus, kindlasti minge. Mina jätan sunnitult vahele, kuigi väga tahaks minna. Tunnistan ausalt, et pangakonto on õhku täis ja Efterklang'i 300-kroonine pilet on liiga palju. Eliidi pilet on kordi odavam, aga kardan, et see on nii pungil rahvast täis, et pitsitab liiga palju. Tunglemine ei meeldi mulle. Lisaks on sel nädalal vaja väga palju tööd ära teha. Poolteist nädalat on jäänud vabatahtlike projekti lõpuni ja kolm päeva ürituse teksti lahtikirjutamiseks ning muude tekstide samuti. Mis ei tähenda, et ma ei saa inimestega suhelda. Lihtsalt tööpäevad venivad vähemalt täna homme ja ka ülehomme päris pikaks. Aga jah, Efterklang'ist on kahju, sest nad on tõesti päris lahe bänd.

See pagana tervis on ka ikka natuke hõre. Vastik köha ja nohu on ikka. Ära ei lähe ega lähe. Nõme. Ma ei käi ringi hõlmad eest lahti, kael on kuni lõuani kaetud, paksud karvased kindad on käes ja puha. Jaladki on kuivad ja soojas. Lihtsalt tobe. Päris haigena aga ka ennast ei tunne või olen pisikese palavikuga juba nii harjunud, et ei oska seda enam märgatagi. Hea meel on sellest, et eile sõin esimest korda korralikult. Senini polnud söögiisu. Korra päevas sõin midagi ja kõik. See on jama, ma tean, aga ei olnud isu. Proovisin küll inimese moodi toituda, aga süda läks alati pahaks. Nii palju siis tervisest.

Läheme siis läbi talve ja proovime kevadeni vastu pidada.

mõtted need mõtted

Ma tahaks siia kangesti ühte asja kirjutada, mida ma väga sooviks teiega jagada. Aga ma ei saa. Need asjad on mu mõtetes ja keerlevad seal nagu linnud. Kuskilt on need linnud tulnud ja keegi on need munad munenud, kus kohast nad koorusid. Ja ma ei saa sellest rääkida, sest esiteks ei ole ma enda jaoks asju selgeks mõelnud ja teiseks tõstaks te hädakisa, et nii ei tohi, nii ei saa, nii ei või jne.
Ma arvasin, et see pole minu puhul võimalik. Täna hakkab aina rohkem selgeks saama, et on ikka küll. Muidugi tekib teil hulk küsimusi, et mida ma sokin siin, aga ärge selle pärast oma pead vaevake, sest ma ei räägi sellest. Las ma lihtsalt kirjutasin selle väikese sissekande ja pealegi, midagi pole veel otsustatud. Kui see juhtub, et need mõtted tegudeks hakkavad saama, küll ma siis isiklikult kellegagi teist räägin. Ja veel kord, ärge oma pead selle jutuga nüüd enam vaevake. See võib olla absoluutselt kõike eksole - töökohavahetus, teisele maale elama minek, soovahetusoperatsioon, mõrvakavatsus, kassinimeseks saamine, enesetapp, islamiusku pöördumine, maale kolimine, kõike. Ma lihtsalt pidin sellest kirjutama. Segaselt, aga pidin. Sest mõtteid ei saa lõpmatuseni vaigistada. Elu lakkamatut loba samuti.

sööma sööma s ö ö m a

Toit tuli hea, aga liha haudus täitsa pudiks. Tegin pildi ka. Vilets, hämaras tehtud pilt, aga ehk käib ka.

kokokokokkk

Järjekordne tööpäev on õhtusse jõudnud. Sain nii kella viieks umbes kõik tehtud. Vahepalne tund kadus nagu linnutiivul ja siis umbes kuuest hakkasin materjale üle vaatama. Kell pool kaheksa otsustasin, et aitab. Tulin koju ja nüüd üritan midagi guljaššilaadset teha. Ehk isegi õnnestub. Liha haudub praegu potis. Varsti lähevad paprika ja tomatid järele. Maitseaineid ja muid asju ka. Katsetamise värk. Ega ma ei usu, et sellest guljašš tuleb, aga loodetavasti midagi maitsvat ikka. Annan teada, kuidas välja tuli.

galaktikad mikroskoobi all

Väike hommikune sissekandesutsakas. Midagi positiivset. Kuna talv on lõplikult käes ja puud lehed maha visanud, siis on vannitoa vaade taastunud. Inimesed bussipeatuses on mõnus dušši all olemise vaatepala. Minu vaatevälja jääb Lasnamäe sügavustest tulevate ja minevate busside peatus. Inimesed ka tulevad ja lähevad. Mõtled, et mis tegemised neil on. Kas nad on rõõmsad, kurvad, apaatsed või hoopis vihased. On nad oma eluga rahul või mitte. Unised või hästi välja puhanud. Miljon mõtet. Inimesed on väga tänulik vaatlusmaterjal. Lõpmatu inspiratsioonimaterjal. Ja kui mõelda veel inimsuhete peale, siis avardub see maailm valgusaastate laiuseks, kus ometigi miljardeid ja miljardeid pisikesi maailmu, mis põkkuvad ja eemalduvad, ühinevad, mõnikord ka poolduvad jne. Selline väike mõte siis täna hommikuks. Olgu teil ilus päev.

olin seal jee

Natuke muust ka kui vihast:D Väga suur tahtmine oli täna minna René Vilbre filmi "Mina olin siin" vaatama, aga lihtsalt unustasin. Saate aru, UNUSTASIN!!! Olin tööl küllalt kaua ja peale oma tavalise töö lõppemist vaatasin natuke muid materjale üle. Mõtlesin veel seda tehes, et lähen kinno. Kuid astusin majast välja ja seadsin sammud automaatselt kodu poole. Käisin veel poest läbi ja ostsin süüa kaasa. Kuna liigun viimasel ajal jala, siis sel ajal on hea mõte lendama lasta. Autoga nii pole. Nii et jala liikumine on lisaks füüsilisele ka vaimsele ning intellektuaalsele tervisele hea. Aga alles nüüd kodus tuli meelde, et tahtsin kinno minna. Võibolla oli see millekski hea, et ma filmi vaatama ei jõudnud. Mul on millegipärast tunne, et tõesti on hea. Kui see oli heategu mulle või kellegile teisele ja tuli kasuks, siis las ta olla. On ütlemine, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Sama toimib ka vastupidi. Tee endale seda, mida sa tahad teistele teha. Kui need kaks kokku panna, on tasakaal. Tinglikult muidugi, sest normid ja väärtushinnangud on inimestel erinevad. Aga võtame seda üldiselt, universaalselt. kahju jah, aga küll ma selle filmi veel ära näen. Nii palju siis unustamisest.

viharavi

Huvitav, et eile meenusid mulle mu kunagised äkilised vihahood. Ma tegelesin nendega ja sain üle. Arvasin, et lõplikult. See nägi välja nii, et mingil põhjusel ma läksin väga närvi ja viha purskas välja. Kõik kokku kestis üsna lühikest aega. Siis oli rahu. Kõik. Mitte midagi. Ma sain aru, et see ei ole hea. Mu lähedased rääkisid sama, et see pole kõrvalseisvatele inimestele just tore vaatepilt. Hakkasin endaga tegelema ja sain üle sellest. Tänane vihapurse näitab, et pean sellega vist terve elu tegelema. Ja tegelen ka, sest kahetsus, isegi kui keegi ei näe, nagu täna, on liiga suur. Ma ei taha selline olla. Üldse kohe ei taha. Ma ei taha, et mu lähedased või mu sõbrad seda külge minus kunagi näeksid. Mul oleks häbi. Mis tähendab, et hakkan endaga jälle tegelema. See ei ole kerge, aga ületamatult raske ka mitte. Sest ma tunnen enamasti ära, kui see peale tulema hakkab. Õnneks. Ja kui ma siis sellele vastu hakkan ja teadvustan, et viha peab maha suruma ja asjad lahenevad ka teisiti, siis saan ma selle maha suruda. Õnneks ei ole ma ennast käest ära lasknud. Eks elu ongi võitlus. Ka iseendaga. Nende negatiivsete külgedega endas, mis negatiivselt ja destruktiivselt mõjuvad. Nii teistele kui iseendale. Küll ma hakkama saan. Ma ei kahtlegi selles.
Täna läksin suure viha ajal üle tee poodi ja ostsin õlut. Kavatsesin viha maandada. Tegelikult panin õlled ära ja hakkasin liha puhastama. Nüüd seda hautama. Hoopis parem ja kasulikum tegevus, kui alkoholiga probleeme lahendada. Eksole.

**********

Selles kohas oli sissekanne, mille üle ma uhkust ei tunne ja mis oli ilmselge ülereageering. On mis on, aga liigne viha ei tee ühelegi inimesele au. Ka mulle. Vabandan kõigi ees, kes seda lugema pidid.

ilusate inimeste kiituseks

Äärepealt oleks täna lendamise ära proovinud.:D Tuul oli nii tugev, et kui vastu puhus, siis oli päris raske liikuda. Mitte võimatu, aga natuke ebameeldiv. Muidu kusjuures polnudki väga hull, sest ilm väga külm pole õnneks. Ainult kogu aeg oli hirm, et kohe kukub mingi oks või muu asi mulle pähe. Talvejalanõud on ka kasuks, sest vahepeal pidi lumes sumpama. Üks hea asi tänu sellisele ilmale siiski juhtus, lahe oli vaadata, kuidas autod kõik väga viisakalt linnas sõitsid. Ei mingit kihutamist ega äkilisi manöövreid. Pikivahest rääkimata. Ilusa liiklemise päevad on käes. Nii võiks jäädagi. Kino suhtes olen natuke skeptiline. Liiga maru on väljas. Üksi oleks nagu igav ka minna. Pealegi pole ma väga veendunud, et need filmid ikka nii head on, et ilma trotsida. Eilne film küll oli, aga siis oli kena ilm ka. Lausa väljas jalutamise ilm. Peaks seda rohkem tegema. Üldse peaks ennast rohkem liigutama. Kavatsen juba ammu trenni minna, aga ainult jõusaalis rassimine ei paku nagu huvi. Peaks midagi mitmekesisemat välja mõtlema. Ilmselt siis detsembris proovin jälle sportlikku elu alustada. Tegelikult ei tohiks rääkida, et ma proovin ainult, ma pean. Kuna ma kavatsen oma elu tõesti tervislikumaks muuta, siis on trennis käimine ainuvõimalik, kuidas see ka õnnestuks. Liiga palju on meie ümber hoiatavaid näiteid sellest, kuidas tervised käest lähevad ja asi kurvalt lõppeb. Mina nii ei taha. Ma kavatsen veel pikalt teile seltsiks olla. Ja loodetavasti teile oma olemasoluga rõõmu teha. Elu on, hoolimata paljudest kurbadest ja halbadest asjadest meie ümber, siiski ilus. Ja inimesed on ilusad. Teie olete ilusad. Nii jääb.

lõunane kriba

Ütleme nii, et ilm on hulluks läinud. Kui tööle tulin, oli veel suht normaalne. Vähe tugevam tuul oli, aga ei midagi kohutavat. Väga külm ka polnud ja ilmselt ei ole praegu ka. Paar-kolm külmakraadi ehk. Aga tuul! Praegu aknast välja vaadates tuleb pisike hirm peale. Ei teagi, kas söandan kinno üldse minna. Eks tänavale astudes saab aru, kas sean sammud kodu poole või kannatab siiski natukene väljas olla. Praegu kaalun kella 19 "Favela Rising'u" ja kl 21 "Beautiful Losers'i" vahel. Mõlemad on õhtul ja ei tea, kas siis enam viitsingi ennast kuskile vedada. Sellise ilmaga pealegi. Tööl on elektrikatkestuste tõttu arvuti ka mitu korda juba välja visanud. Õnneks on kõik salvestatud, nii et kadusid pole olnud. Kui nüüd just selle blogisissekande kirjutamise ajal sama trikki ei tule. Kui tuleb, siis jääb sissekanne ära. Pole nii oluline info, et uuesti kribama hakata.

Tööelu on täna suht keeruline. Lihtsalt üks inimene on nii kunstnik, et temaga on väga raske asju ajada. Ta teeb ise kõik nii keeruliseks, et pea hakkab huugama. Lõpuks küsid endalt, kas see kõik on seda vaeva väärt. Enam ei teagi. Aga uut asja asemele otsida ka nagu ei tahaks. Ootangi siin nüüd, kas asjad laabuvad või mitte. Võiks ju igavusest msn-i minna, aga pühapäeval on kõik koduse eluga või muu huvitavaga ametis ja üksi seal kedagi oodata on suht nüri ning nukker. Pole hullu, ootan töötulemused ära ja lähen koju lugema. Ja tegema midagi, mida ma pole enam kaua-kaua teinud. Olen teinud tegelikult küll, aga kaasaegsel moel. Vanal, arhailisel moel seda teha on nagu eelmisesse sajandisse tagasiminek.

Lõpurepliigid. Homme on väga tähtis päev. Kui järgmise paari-kolme nädala jooksul tahtejõudu jätkub, saan millegi sellisega hakkama, mis mind väga rõõmustab ning õnnelikuks teeb. Kui õnnestub, annan teile ka teada. Esialgu ei taha kiitlema hakata. Äkki ei õnnestugi. Aga peab, kindlasti peab õnnestuma. Ja mul on väga vaja, et te kõik minu poolt oleksite ja põidlad tugevasti pihku suruksite. Au revoir!

PS.:D Nüüd tuli info, et kunstnik on ikka kunstnik ja üks oluline asi jääb näitamata. Kahju. Vaatan, mis saab.

toasea hoiatuse hoiatus

Vaatasin just tänast filmide ajakava ja ei ole veel selgusele jõudnud, mida vaatama minna. Kindlasti vaatan kas ühe või kaks filmi ära. Pigem siiski ühe. Täpselt veel ei tea, millise neist, aga annan aegsasti teada. Ikka see sama üllatustevaba elu eksole.
Aga kui keegi teab midagi soovitada või tahab seltsiks tulla, andke teada. Ma ei hammusta. Ja koerailma pole ka vaja karta, pange ennast lihtsalt soojalt riidesse. Pealgi, hubased kohvikud pole Tallinnast ju kusagile kadunud.

tahan viriseda

Lugesin uudiseid ja läksin jälle närvi. Kui ikka meie ümber niisuguseid mölakaid leidub, siis pole minu poolest midagi, kui liiklusseadustikku karmistatakse. Uudis ise on: "Kelgutavale lapsele otsa sõitnud auto lahkus sündmuskohalt." Sealt ei tule muidugi välja, kas laps sõitis kelguga teele või mitte, aga õnnetuspaigalt lahkumine räägib selle inimese kohta nii mõndagi.

Ja kui juba kaeblemiseks läks, siis mind on see majanduskriisi jutt juba masendusse viinud. Selge on see, et majandus on ka emotsioonid, aga täna on kogu see värk juba üle piiri läinud. Kui see oleks inimene, siis tema diagnoosiks oleks progresseeruv emotsionaalne ebastabiilsus. Muidugi on rasked ajad ja ega kergemaks ei lähe, kuid ühiskonna vaimse keskkonna puhtus loeb ka midagi. Ma ei ütle, et me peaksime nüüd julget parti mängima või kõigile halajatele vastu nina andma. Või et osatama, "mis te halate, ise süüdi, hinnand siis varem oma riske õigesti..." Minu soovitus on, meedia nii ehk naa räägib neist asjadest ja paneb värvikihte juurde, aga kui võimalik, siis ärge nii palju sellest lugege või vaadake ning kui just peate, siis säilitage terve mõistus. Elu läheb edasi ja ta on paraku alati sinusoidne. Kõiges. Inimsuhetes, majanduses ja muus. Taevasse saame alles peale surma.

väss päss

Lisaks koerailmale, mida tänane öö tõi, oli mul üle mitme setme aja väga rahutu uni. Magama jäin väga hilja ja ärkasin vara. Lihtsalt ei saanud magada. Praegugi on selline piinatud tunne sees. Õhtul vähkresin ja vähkresin voodis ning enne kella nelja öösel ma magama ei jäänudki. Mul olid nagu sundmõtted peas. Kogu aeg tuli üks ja seesama inimene mõtetesse. Väga loodan, et tal on ikka kõik hästi. Aga need mõtted muudkui kerisid ja möllasid jne. Kohati tundus, et ma nagu näeks midagi, mis on veel tulemata. Ah ma ei tea. Pole oluline. Kui magama suutsin jääda, siis olin pikalt poolunes, kus ma ei saanudki aru, kas ma olen üldse maganud või mitte. Siis ikka vist jäin, aga ärkasin korduvalt üles. Väga rahutu uni oli.

Täna on siis see lubatud paha ilm kohale jõudnud. Kavatsesin maale minna, aga kaalun veel, kas hakkan sellise ilmaga üldse liikuma. Ega ausalt öeldes ei tahaks väga liigelda küll. Õnneks on talvekummid all, aga kui kõvasti tuiskab ja ilmselt on libe ka, siis peaks sõitmist vältima igaljuhul. Linnas mõne kilomeetri saaksin hakkama, poleks probleemi, aga pikem ots ei sobi. Üks talv sõitsin pea pool sellest suvekummidega. No ei soovita. Kuigi probleeme eriti ei olnud, vaid üks kord, ei saanud jäätunud kallakust üles. Pärast muidugi sain, kui veidi hoogu sai võtta. Kõik sõltub sõiduoskustest lihtsalt. Linnas, kui sa oma võimeid, füüsikaseadusi ja võimalikke tekkivaid olukordi arvestad, on võimalik suvekummidega talv mööda saata. Ainult et kõike võib, aga kõigest pole kasu. Tark tegu see poleks. Umbes sama, nagu ehku peal kütusepaagiga kuskile lennata. Ja muidugi pead olema mitmeid kordi ettevaatlikum ning see väsitab. Pange ikka talvekummid alla ja meil kõigil on lihtsam. Pealegi oleks viisakas seadustest kinni pidada.

Nüüd väike hommikukohv ja siis vist tööle. Probleem vajab lahendamist.

kultuur

Kinos käidud. "Skin'i" ei jõudnudki kahjuks vaatama, aga "Ben X" sai ära vaadatud. Hea film oli. Väga südamlik ja mõtlemapanev. Rääkis ühest poisist, kellel oli autism ning keda koolis kiusati. Jne. Ei hakka siis sisu lahti seletama, eks lugege ise. Täitsa filmiisu tekkis kohe. Iseasi, kui palju majanduslikult raskel ajal tegelikult PÖFF-ile jõuan. Ehk mõne rosina jõuan ära süüa.
Pärast filmi jalutasin Kosmose juurest jala Viru trammipeatuseni. Väga mõnus oli. Hakka või talveilma armastama. Päevaajal oleks ilmselt isegi vanalinnas ringi kolistanud ja võibolla Toompealgi ära käinud, aga pimedal ajal ei taha nagu üksi ringi tuiata.
Nüüd istun kodus diivanil, jalad mõnusalt pleedi all krussis. Selline elu vot. Kirjutame hiljem veel.

jätame ära 2008

Ja ongi näpupidamatus:D Aga jõudsin täna mingil veidral kombel otsusele, et kavatsen järgmisel nädalal loobuda ühest väga halvast harjumusest. Ammu olen kavatsenud ja olen seda korra ka suutnud ning ehk läheb nüüd õnneks. Lõplikult. Hoidke pöidlaid.

kinovaba ajastu lõpp

Tundub, et mind on tabanud näpupidamatus, kui lühikese aja järel täna juba teise (ja ma pole kindel, et see viimaseks jääb:) postituse blogisse poetan.

Lugesin, et ilm pidi tormiseks minema. Jama, sest kavatsesin homme maale minna. Kuni teisipäevani pidi möllama. Ei teagi, kas karta või kahetseda. Vaatame, mis hommik toob.

ETV-st jookseb praegu Meister ja Margarita. Venksid on ikka jube hea asjaga valmis saanud. Õnneks on mul see DVD kujul ka olemas. Kunagi teen vaatamismaratoni. Ja muidugi näitlejatööd!!! Vladislav Galkin ja Anna Kovaltšuk jne.

Väike tormihoiatus ka. Ilmselt lähen täna kinno. Üle pika aja. PÖFF tõmbab vaikselt tuure üles ja eelmise aasta tuimus on üle läinud. Mis tähendab, et sel aastal kavatsen mõnda asja siiski väisata. Eks näis, kuidas piletitega lood on. Selle pisisasjaga peab leppima, et vahel jäävad tühjad pihud. Ei tea, kas jõuan, aga Kosmoses on täna kell 16:30 "Skin". Kell 18 on sealsamas "Ben X". Sellele vist jõuan. Kell 21:30 on Kosmoses ka "Seinte vahel", mis tundub küll huvitav, aga seda lähen esmaspäeval vaatama. Sellised plaanid siis. Püüan edaspidigi eelinfot anda, sest majanduskriisi ajal kulub meile kõigile üllatustevaba elu marjaks ära.

Nüüd dušši alla ja siis hopsti punuma.

Väike traditsiooniline PS. ka.
Mitte kunagi varem, kui lapsepõlv välja arvata, pole ma suutnud nii heade silmadega maailma vaadata. Hoolimata sellest, et mõne asja pärast on kurb ja tundub, et ma ei saa midagi muuta. Kallid-paid-ja-musid teile.

seebiooperite kõhulahtisus

Üks asi on hästi. Ma hakkan terveks saama. Aitab küll eksole. Panin praegu kraadiklaasi kaenla alla ja vaatan, mis ta näitab.

Läksin ikkagi eile sünnipäevale. Kuigi mõtlesin, et peaks kodus teki all vedelema, sai lõpuks kangekaelsus minus võidu. Ja hea oli, et sai. Täna tunnen ennast väga hästi ja enesetunne on suurepärane. Mentaalselt ka. Kas see on ainult hetkeseis ja pärast on jälle halvasti, ma ei tea, aga tahaks uskuda, et kõik on korras. Muidugi kõri on natuke valus, aga see läheb mööda ja on kõige väiksem mure.

Eilsest sünnipäevast. Tore oli. Süntari toimus Kultuurikatla luuletornis. Sellesama kurikuulsa Savisaare hääletamismasina südames. Palju inimesi oli, keda pole ammu näinud ja oli jube tore nendega suhelda. Kui sealt jalga lasin, olin valmis linna peale seiklema minema, aga õnneks nii ei läinud. Korraks nagu oli tahtmine, aga kui taksosse istusin ja koju jõudsin, sain ise ka aru, et see oleks ilmselt liiast olnud.

Enne sünnipäeva olin ka tubli. Käisin tööl ja õnneks oli preili V. nii hea, et oli nõus natuke minu töö juures ootama ja mind transama. Viis mind veel poodi ja pärast koju. Tänud talle. Ei oleks tahtnud talveilmaga ühistranspordiga liigelda. Aga jah, kuidas see jutt eelnevaga kokku läheb? Sünnnipäevale minek oli ju talveilmaga embamine. Sisetunne oli lihtsalt selline, et pole hullu ja kõik saab korda. Nii ka läks, nagu ma eespool raporteerisin. Nii palju siis eilsest.

Üleeilsest ka. Käisin Tricky kontserdil ja see oli väga üllatav kogemus. Tänud maaletoojale siinjuures, kes pääsu võimalikuks tegi. Pluss üks oleks ka võimalik olnud, aga kui plussi pole, siis pole. Tricky oli täiesti nähtus omaette. Läksin sinna väga suure eelarvamusega, sest mitte kõik kõrgeltkiidetud artistid pole minu maitsemeelt mööda. Ja lauskiitmine ei lähe mulle ka korda. Kuid Tricky oli täiesti eriline. Ma ei oska isegi tema muusikat kuskile liigitada. Ainult mõni lugu - 3-4 - oli selline, mille peale oleksin raadiojaama vahetanud. Artistina oli ta ka päris äge. Pidžaamapükste väel, palja ülakehaga, aegajalt tegi rahva poole seljaga seistes suitsu. Püherdas maas ja puha. No mitte, et see mingi näitaja oleks, aga see toimis. Kontsert lõppes Motörhead'i "Ace of Spades'i" looga. Rahvas lasti lava peale tantsima ja bänd muudkui küttis. Ma ei tea, kas tuli veel lugusid, aga sel hetkel ma irdusin kontserdisaalist. Selline oli siis minu neljapäev.

Täna on, kordan veel kord, väga hea olla. Olge tublid musirullid.

PS. Kui teil on küsimus, miks mu sissekannete pealkirjad teemast mööda on, siis mul puudub sellele igasugune selgitus.

sõpside aktviseerimine

See blogipostitus on seemne saanud ühe sõbra blogisissekandest, mis räägib sellest, et vahel on neis asjus, mida ise ei oska, abi vaja. Mis blogi ja kes, pole oluline. Ma lihtsalt ei kirjuta siin teistest isikuliselt. Juhul kui, siis vahel harva. Kui see on põhjendatud. Kuid see selleks. Hakkasin mõtlema, et kui palju ma ise või teised minult abi küsivad. Haruharva. Tavaliselt küsitakse mõnda telefoninumbrit ja kõik. Aga võiks hoopis rohkem. Selleks ju sõbrad ollaksegi. Ja kui saad ja suudad aidata, kuid ei tee seda, siis mis sõprus see on. Ma ei kutsu siin muidugi üles sõprust proovile panema, aga miks me abi ei küsi? Vist seepärast, et me arvame, et see on teisele kurnav. Või on meis see ugrilik jonnakus ma saan ise ka hakkama. Küllap mõlemat. Aga pole ju võimalik, et me kunagi abi ei vaja. Pigem ei oska me seda küsida või ei taha lihtsalt küsida. Kuid me oleksime hoopis rohkem lähedased, kui teineteist aitaksime. Võtame või vabatahtliku tegevuse laiemalt. (Ma lihtsalt olen selles praegu peadpidi sees ja minu arvamus neist kõigist on üüratult kasvanud. On nad siis kodu- või välismaised kodanikud.) See muudab inimesi. Õpetab mõistma maailma ja nägema inimeste vajadusi. Samamoodi aitaks sõprade aitamine meid rohkem teineteist mõista. Eelnenud jutu alla käivad ka pereliikmed ja lähedased sugulased muide.

Moraali vist ei pea lõppu panema, see on niigi selge. Eksole sõbrad.


Ei maksa vist lisada, et see on nüüd väike nali ainult.

tali-ban

Talv on käes nagu niuhti. Külm ja vastik. Nüüd te küsite, et millest selline sallimatus. Aga sellepärast, et meie talv ei oska olla. Ei oska olla selline ilus, miinus 3-4 kraadi juures püsiva ilusa lumega talv. Meie talv on tujukas, nagu peast blond beib, kes raamatuid ei loe, sest tal on niigi mõtteid peas. Ta on nagu teismeline, kes nabajopet kandes tervise tuksi keerab. Ta on ebastabiilse närvisüsteemiga tujukas egoist, kelle jaoks teistele mõtlemine ja teistega arvestamine on täiesti arusaamatu tegevus. Empaatiavõime ja emotsionaalne intelligentsus tal lihtsalt puudub. Ta ei mõista, et me ei taha sumbata lörtsistel tänavatel, kingad jääkülmast veest nõretamas. Ta ei saa aru, et tuleb õigel ajal tulla ja õigel ajal minna. Ta ei taipa teha paljusid asju, mida viisakad inimesed teevad. Seda, mille peale on rajatud meie ühiskonna tuhandete aastate pikkune eksistents ja olemasolu. Et püsiväärtused on nurgakiviks, mitte nendest kõrvalekaldumine. Meie talv on lihtsalt ärahellitatud aastaaeg. Ta teab, tal on trumbid tagataskus, millega ta nagu kunstküünte või silikoonrindadega vehib. Või siis ülearetatud muskulatuuri või uue BMW-ga, kui nüüd võrdõiguslikuks minna. Võtab irvitaval ilmel jõulud, aastavahetuse, suusarajad, laste liumäe, lumememmed ja mida kõike veel tagataskust välja ning lehvitab irvitades meie silme ees. Ta teab, et tahtejõuetu ja nõrk inimene ei suuda ilma nendeta. Talv teab, et inimesed on oma stereotüüpide ja traditsioonide orjad. Kuid ometigi võiks me ennast kätte võtta ja talvele tema koha kätte näidata. Võiksime näidata, et palm kõlbab ka jõulupuuks, et vastlaliugu saab teha ka spaa keerlevas torus, et lumememme saab ehitada põhust, et aastavahetus t-särgi väel rannal piknikku pidades on sama väärtuslik kui lumehangede vahel jne. See ehk paneks talle aru pähe. Kuid ma olen realist. Inimene on nõrk. Ta ikka usub, viimase hetkeni usub, et teine end parandab. Talv, mu sõbrad, on parandamatu. Ja põhisüü sellest lasub meil endil. Kena, järjekordset tujukat ja manipuleerivat talve teile mu kallid.

elu mõte

Pealtnägijas näitab praegu lõiku isa Vissarionist. Huvitav. Piibel räägib valeprohvetitest päris palju. Matteuse evangeeliumi 24. peatükis on kirjas:
Kui siis keegi teile ütleb: "Ennäe, Kristus on siin!" või "Ennäe, seal!", ärge uskuge, sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid. Vaata, mina olen teile seda ette ütelnud. Kui teile siis öeldakse: "Ennäe, ta on kõrbes!", ärge siis minge välja; "Ennäe, ta on kambrites!", ärge siis uskuge!
Eks ta ole. Religiooni teemal on raske vaielda. Usk on selline asi, mille olemise või mitteolemise üle inimesed kohut mõista ei tohi. Kuigi me kipume. Ka mina. Inimese usk, mis iganes religioon see ka pole, pole minu jaoks probleem. Halvaks lähevad asjad siis, kui teisi halvustama hakatakse. Ometigi. Kõigil nn raamatureligioonidel on oma arusaam teistest uskudest. Enamasti kuulutatakse need valereligiooniks. Ja kuidas see teisti olla saabki. Aga, kui religioon jutlustab armastust, siis peaks kogu suhtumine olema selles võtmes. Kui see puudub, on asi kurjast. Teine asi, mis mind närvi ajab, ja ma olen sellest ka vist varem kirjutanud, on see, kui kritiseeritakse aga endal puuduvad igasugused teadmised kritiseeritavast. Eestis on see massiline. Kogu see jutt inkvisitsioonist, raudrüütlitest jne, on puhas lollus ja harimatus. Ei hakka siin ajalugu lahti seletama, aga stereotüüpsed arvamused meie ümber on ikka totaalselt puusse. Kuid eks minulgi on armastavat suhtumist vaja. Lõpetuseks ütlen, et ma pean lugu inimestest, kes otsivad. Kas nad alati leiavad, aga otsiv inimene näeb endast kaugemale. Elu müsteeriumi üle mõtsiklemine on üks parimaid ennast arendavaid tegevusi. Jõudu teile selles.

haiguste ravi, kontrollitud

Ei ole võimalik, et üks inimene on kaks päeva järjest haige. Nohu ja köha on väga nõmedad. Öösel vähkresin ja ärkasin kogu aeg üles, sest vahepeal oli tunne, et ei saa nagu hingata. Praegu, kuigi kell on juba 12 läbi, on padja nägu peas ja magamatuse tunne. Peab siis teemaratoni korraldama. Meega kuum tee ja soe tekialune. See on minu saatus täna. Tõsi, tööl pean ikka korraks käima. Üks koosolek toimub ja selles osalejad ei ole ainult minu maja inimesed ja nad ei saa iga kell tulla. Hõivatud tüübid noh. Aga küll ma terveks saan. Hoidke ennast ja ärge unustage, et peab soojalt riidesse panema.

keerdkäigud

Sein täis väljakutseid.

On päris naljakas, kurb, veider, imelik jne, kui saad aru, et inimesed valetavad. Varjavad oma väikest või suurt tõde ja ei julge seda välja öelda või vähemalt viisakalt vihjata. Ma ei ütle, et ma olen inimeste peensusteni tundja, aga mõned asjad on õhust selged. Ja ega ma ise parem pole. Ausus, ausus, ausus eksole. Ainus probleem on, et vahel on kergem - mitte just valetada, aga mitte tõde välja öelda. Ja siis see kõik vindubki. Kuigi vahel on asjadel nii mitu kihti, et võibolla on nii targemgi. Sest must-valget maailma pole olemas.

kraadiklaasi salamissioon hispaanlasena

Jäin öösel haigeks ja olen siiamaani. Nii nüri, nii nüri on. Töö läks normaalselt, aga õhtul läks kõik pekki. Ei tea, kas õhtuti ongi raskem, kui mingi viiruse oled külge haageldanud? Igatahes muutusin pahuraks ja kannatamatuks. Pidin veel linte läbi vaatama ja tekste välja kirjutama ning tegin seda umbes kolm korda aeglasemalt kui muidu. Siis sain teada, et üks projektis osalenutest on samuti haige ja kogu see vaev, mille pärast ma täna pingutasin, lükkub laupäevale. Oi pekki maeivõi!!! Oleks võinud kodus ennast ravida. Seda ma ka praegu teen. Homme eriti ei pinguta. Üritan käpelt hakkama saada, ühel koosolekul käia ja siis vudinal koju teki alla. Ja saatke mulle läbi õhu ja sms-de tervist.

tänase päeva laulud

Lühiülevaade elust.

Nädal hakkas täie hooga peale. Läks see esmaspäev nagu läks, aga ülejäänud nädal nõuab kõva pühendumist. Tuleb laiskus endas puuri panna ja tuima tursanäoga tööd rabada. Saame hakkama.

Pangakonto tegi peale korteri kommunaalmaksete ja telefoniarve tasumist UHUUUU! Juhtub. Ja jälle, saame hakkama.

Imelik, aga ikka on vajadus mõne sõbraga kokku saada. Vist olen mõne neist unarusse jätnud ja nüüd on, kas:
1. süümekad
2. rahuldamata sõprusevajadus
3. nõrkusehetk
4. kõik see koos.

Sain täna naabriga koridori ukse ees kokku. Ta oli veidi napsitanud ja rääkis ja rääkis ja rääkis, mida kõike oleks meie maja juures vaja teha. Kuna ma olen väikestviisi meie ühisuse pealik, siis jõllitavad nad kõik mulle oma niiskete silmadega otsa, arvates, et ma abrakadabra imeväel mingi miraakli korda saadaksin. Katust oleks vaja kõpitseda või uus panna. Korstnad ja lõõrid korda teha. Fassaadiga jamada jne jne jne jne jne jne. Kas ma tõesti näen asjaajaja moodi välja. Lihtsalt siis, kui ma sellesse majja kolisin, toimus mõne aja pärast meie maja haldava firma kontoris ühisuse koosolek. Arutati, et kas pikendada nendega lepingut ja mida oleks vaja maja juures teha. Ma kobisesin seal moka otsast, et kui mingeid otsuseid hakkate vastu võtma, siis ma tahaks neid pabereid näha, et keegi miskit rumalat ei teeks ja mina nagu ullike omast taskust tühja kinni ei maksaks. No pakuti mulle kohta juhatuses. Mõtlesin, et nii hull see nüüd küll olla ei saa, et mu nahk krimpsu tõmbab. Olin nõus. Kinnitati ära. Tegelikult sain alles tagantjärele aru (keegi seda tol hetkel välja ei öelnud), et olin hoobilt pealikuks kinnitatud. No ja nüüd ma olengi see ahv, kellelt trikke oodatakse. Ainus hea asi on asja juures see, et mulle saadetakse iga kuu võlgnike nimekiri koos nende võlgu oleva summaga. Huvitav on natuke eksole. Aga alguse juurde tagasi. Sain naabriga kokku ja see muudkui rääkis ja rääkis. No eks ta tahtis napsise peaga lihtsalt vestluskaaslast, aga ma ei ole just eriline suhtlemisgeenius eksole. Piinas mind ära päris kohe. Kaine peaga tore mees, aga kui joonud on, siis tahab rääkida. Ja alati ühest ja samast asjast - majast. Ja sauna tahab ka keldrisse teha. Kangesti kohe tahab. Mina ei taha. Pole vaja mingeid jõuramisi seal. Pealgi on miljon olulisemat asja. Jutt lõppes täna poliitikute kirumisega. See on üks kõige jubedamaid teemasid, kui seda ilma igasuguste argumentideta tehakse. Kamoon. Poliitikud on vahel affid küll, aga niisama asja eest teist taga pole ju mõtet. Mitte kedagi pole mõtet. Kiruda ma mõtlen. Sain lõpuks siiski ikka tulema.

Nonii, kõik. Mitte midagi huvitavat ja moraali ka nagu ei järgnenud. Seekord jääb nii. Olgem leplikud. Lemmikud olete.

iltapäivä ja aamu

Ja ongi nii! Hommik on õhtust targem. Päriselt ka. Väike kohv, Terevisioon, dušš ja elu hakkab veerema. Kas just nagu hernes, aga ümmargune on ta küll. Ja ümmargune füüsikaseaduste vastu ei saa. Aga nüüd võtan jalad alla ja sammun töistele väljakutsetele vastu. Tipa-tapa-tipa-tapa-tipa-tapa-t i p a-t a p a-t i p -t a-t...

sad friend poem

Tean, tean, et peaks tegelikult juba vaguralt magama, aga und ei tule. Halvad mõtted on peas ja teevad liiga. Saan aru küll, et ma mõtlen üle ja kujutan ette, aga paraku on pea puhastamine suht raske töö. Mitte võimatu, loodetavasti, aga aega ja tahtmist nõudev ettevõtmine. Ja muidugi, hommik on õhtust targem. Sest midagi väga hullu ei ole. Vaatasin telekast mingit filmi ja seal oli paar asja, mis mulle haiget tegid. Nüüd üritan voodis häid mõtteid mõelda ja kuidagi magama jääda. Homme on pikk päev ja puhata on vaja. Saaks juba see kõrvaltöö otsa. Mitte, et see oleks midagi halba, aga aega röövib tohutult. Veel kolm nädalat ponnistusi ja saab asjaga ühele poole.

Täna on selline tunne olnud, et tahaks kangesti mõnda inimest näha. Suur kiusatus oli õhtul helistada või sõnumeerida. Aga kaine mõistus sai võitu. Esiteks on pühapäeva õhtu ja inimesi ei maksa tülitada. Teiseks, mida ma oleks öelnud. Et kulla sõber, nii tahaks sind näha ja sinuga rääkida. Ei, ei, mitte millestki konkreetsest, aga lihtsalt. Ma arvan, et see poleks just väga meeldiv, et sellise asja pärast kedagi pühapäeva õhtul isiklikust vaikelust välja rebitakse. Või noh kellegiga, ega mina ju ei tea inimeste eraelu, olemisel tülitatakse. Nädalalõpu viimased rahulikud hetked ja siis ilmub kuskilt välja tüütu sõber, kes rääkida tahab. Aga ka sellest saan ma üle. Nüüd ruttu tuttu.

rosin pilaffis

Täna on üks nendest päevadest, kus ma luban endale, et olen edaspidi korralik ja ontlik poiss. Homme ma muidugi enam nii ei mõtle. Ja üldse, miks inimesed nii muutlikud on? Uppudes lubad uhket lühtrit, aga kui jalad põhja toetuvad, mõtled kus kohas lähim kõrts asub. Olgu, inimene on inimene on inimene.
Eile olin nõksa linnas ja sain paari sõbraga kokku. Sellepärast täna kass toas puuksu lasebki. Hoian akent tuulutusasendis ja kordan endale lolli järjekindlusega, et homme on parem päev. On ka. Ainult et pikad tööpäevad tulevad. Töö tuleb ära teha, tähtaeg annab jalaga tagumikku. Saame hakkama. Nüüd hakkan sööma. Kohtume veel.

möhh

Nägin paar päeva tagasi und, et Venemaa ja Läti president seisavad kõrvuti ja Läti president joonistab oksaga liivale midagi ning küsib Venemaa presidendi käest, "Mis sa arvad, mida sa näed?" Siis ma ärkasin üles. Aga ma teadsin, et selles joonistuses peitub meie kõigi,ehk siis Venemaa naaberriikide, vastus selle suure karu ahistamisele. Paraku ei näinud ma seda unenägu lõpuni, mistõttu on vastus endiselt õhus.

siseelundite meeleavaldus

Võiks sisekaemusega ka tegeleda vahelduseks. Et kuidas mu õrn hing elab. Keskmiselt. Tõesti. Sest ühest asjast olen ma aru saanud või õigemini suurest hunnikutest asjadest. Ma ei kõlba (ei taha) spiooniks, tippjuhiks, vallandajaks, piletikontrolliks, juuksuriks, programmeerijaks, pugejaks, pornostaariks, linnuloetlejaks, liinitööliseks, poliitikuks, homobaari omanikuks, üldse baari omanikuks, selgeltnägijaks, ärimeheks ammugi, põllumeheks, sõjaväelaseks, filmikriitikuks, muusikast rääkimata, taksojuhiks, rumalate inimeste töökaaslaseks, kuulsuste elu ja muid kollaseid uudiseid kajastavaks ajakirjanikuks, autoremondilukksepaks, sukeldujaks, stjuuardiks ja piloodiks, prostituudiks, klienditeenindajaks, narkoärikaks, arstiks ja üldse meditsiinitöötajaks, sportlaseks, politseinikuks, reformierakondlaseks, lasteaiakasvatajaks, tehnika-jejejejee-inimeseks, botaanikuks, tsirkuseartistiks, metsavahiks ja muidugi jahimeheks, noorsootöötajaks, ehitajaks, transporditööliseks, pulmaisaks, mänedžeriks, ismiks, tikkijaks, tantsijaks, moekunstnikuks, naisteajakirja toimetajaks, kriminaaliks, kuningliku pere liikmeks, kummituseks, ainult klikliks teie arvutis, tsirkuseartistiks ega ämblikmeheks, riigiametnikuks, upsakate-ennastäis-staaritsevate saatejuhtide toimetajaks, näitlejaks, joodikuks, valgeks ekraaniks teie elufilmile, soovimatuks vastutulijaks, talve nautivaks olendiks, linnuks, loomaks ega ussiks... pakkuge ise ka, aga ärge solvake,,,

x x x

Tänane päev läks iisisti. Kirjutasin eile kella nelja-viieni öösel lugusid kokku ja tänane montaaž kulges kergelt. Mingi tunnike või poolteist olin platsis ja siis sain vabakäigu. Käisin korraks töölt läbi mõtteid genereerimas ja siis põikasin Viru keskusesse. Aga kuna rahamäed sahvris on sootumaks kokku kuivanud või hiigelhiirte poolt laiali tassitud, siis pikemalt tšillima või hängima ei jäänud. Kobistasin koju. Püüdsin natuke veel tööd teha, aga viimased terve mõistuse raasud karjusid Ernesaksa taktis, et PUHKA PUHKA PUHKA!!! Kui juba lauluisa taktikepp miskit tiksutab, siis peab kuuletuma. Puhkangi. Nagu mauk. Homme pean küll tööle minema, aga pekki sellest eksole.

Ahjaaa, täna pean kindlasti lotopileti ostma. Mul on tunne ja mitte ainult minul, et kui ostan, siis võidan. Käisin kolleegiga tööl koridori peal juttu rääkimas ja panin ukse kogemata kinni. Võtmed nagu alati, jäid sisse. Kolleeg aga passib samas toas bossiga ja käisime kontrollimas, äkki tema laual on midagi ukselukule suupärast. Mitu võtit oli ja kohe esimene keeras. Mis tähendab, et täna on vedamise päev. Jah, anje andeks, aga seekord pühite te džäkpotist suu minu kasuks puhtaks.

Aga muusikamaitse on mul enda arust ikkagi hea.

pioneeri mölapidamatus maksis talle koha

Raporteerin.
Täna oli terve päev mööda Eestit kärutamine. Valgustasime inimesi rohelise valgusega ja mina küsisin küsimusi.
Umbes kella 19 paiku jõudsime Tallinnasse tagasi.
Peale seda 1,5 tundi materjali läbivaatust ja ülesmärkimist.
Umbes kell 21 jõudsin koju.
Nüüd vaatan kirjutatut üle ja panen rida kokku.
Homme (täna) on esimene kokkukeevitamine.

Lühikokkuvõte: võttepäev, intervjuud, läbivaatus, loo kirjutamine ja montaaž.

Küll on tore olla ori.

Ja ma ei suuda seda pilti siia üles riputamata jätta.


Ja kell on juba pool kaks!!!

sul läheb vaja vaid hõbedast tordilusikat

Tegelikult ma ei nurise. Kuigi vaba aega muffigi enam pole, pole masendus mind murdnud. Ja loteriipiletiga võidan ma niikuinii. Kõik teised halvad asjad proovin endaleiutatud stressiravimiga kontrolli all hoida. Aitab.
PS. Praegu tuleb telekas minski päris nõme libahundifilm. Naljakas suisa. Aga ma ei pea ju vaatama eksole. Ei vaatagi. Lähen tuttu.
Nii lühike see sissekanne tuligi.

alaline hala

Kurdan natuke oma töist saatust. Asi selles, et lähemal ajal ei ole mul üldse puhkepäevi. Töö sööb kõik ahnelt ära. Sel nädalavahetusel teen kuni neljapäevani põhitööd ja reede ning laupäev rassin kõrvalasja teha. Pühapäeval naasen jälle põhitöö juurde. Kus on õiglus ma küsin?!? Ma olen ennast nagu viimane ori tööle ohverdanud. Ja mida ma vastu saan? Natuke kroone ja kõik. Oleks, et palju, aga ei, näpuotsaga. Ei ole õiglust siin maa peal. Ja kui ongi, siis on ta puhkusel. Eks ma ootan ta ära. Ükski puhkus ei kesta igavesti. Küll ta ükskord mu uksele koputab ja suured hambad irevil tervitab. Nii on. Ajeee.

kollane, hobujõuline ja sõbralik nupuke

Täna on jälle laulu- ja tantsusaadete päev. Ma olen vist hälvik. Mulle ei lähe absoluutselt mingite tähekeste kägisemised ega koperdamised korda. Ma ei saa aru, miks inimesed neid saateid vaatavad. Pekki, laulgu ja tantsigu, aga mis see minusse puutub. Miks seda näitama peab. Miks mind peaks kottima, kuidas keegi poliitik, tantsib või laulab. Mind ei koti ka, näiteks millises poes ta käib ja mida ta millestki, mis tema professiooni ei puutu, arvab. Aga see tungib läbi ukse ja akna minu isiklikku inforuumi ja risustab seda mõttetu haisva saastaga. Ma olen juba väsinud neist kollastest-roosadest "uudistest". See sõnnik peaks olema korralikust ajakirjandusest betoonseinaga eraldatud. Teed näiteks postimehe veebiversiooni lahti ja oled sunnitud neid jõledaid pealkirju lugema. Juba see tekitab ängi ja viha. JÄTKE MIND RAHULE!!! Oeh, ega minu virisemisest kasu pole. Tuleb kuidagi edasi elada. Vähemalt võin ma käe südamele panna ja kinnitada, et ma ei ole alates augusti lõpust MITTE ÜHTEGI kroonikat, justi ja muud sarnast paska lugenud. Ja uskuge, vaimne tervis on hulga parem. Elukvaliteet ei ole halvenenud, vastupidi. Soovitan.
Et mitte vihased noodid kõlama ei jääks, siis lõpetan natuke positiivsemalt. Vähemalt üritan. Sain lõpuks nii kaugele, et käisin autoga hoolduses ära. See on tore. Paraku lõi arve selle eest mul hinge kinni. 10679 eesti raha taheti!!! Jube. Hooldus on puhas väljapressimine. Näiteks ütlesin neile, et palun, ärge mulle klaasipesuvedelikku pange. Ma teen seda ise. Ei. Affid panid ja koorisid selle eest 116 krooni. Pealegi ei pannud nad klaasipesupaaki korralikult täis. Mingi liitri jagu oleks veel saanud panna. Ise täites saan ma 50 krooniga hakkama. Audi esindus on nõme. Järgmise hoolduse teen kindlasti mujal. Ma ei pea nagu loll ennast hingetuks maksma. Ahjaa, mul põles enne armatuuril heitgaasi tuli. Hoolduses lubati likvideerida, et ilmselt on probleem mingis katalüsaatoris. Sittagi. Hooldusest ära sõites oli kõik bueno, aga kui samal päeval teist korda sõitsin oli tuli jälle platsis. Järgmisel nädalal teen vihase kõne. Sellised jamad lood siis. Hunnik pappi ja suitsev summuti.

No ei õnnestu kuidagi positiivselt lõpetada. Aga proovin siiski. Tervitan kõiki sõpru ja soovin neile sooja talve.

karabass barabass minus

Kallid lapsed, täna tahan teile jagada õpetussõnu selle kohta, kuidas pole õige laupäeva õhtut veeta. Kuigi pealtnäha oli kõik õige, ajas üks pisiasi kõik lörri. Aga alustame normaalsest. Eile oli pikk ja raske tööpäev ning kui see lõppes, otsustasin seda tähistada. Üks vaheetapp oli õnnelikult möödas. Läksin peale tööd koju ja avasin väikese humalajoogi. Natukese aja pärast tulid paar sõpra ja võtsid mu takso peale. Sihtpunkt: sünnipäev. Oli keskmiselt tore. Peale seda läksime linna. Bosse peole. Rahvast oli palju. Pärast seda viis väike teerajake mind Levist Välja. Seal jõudsin väga vähe olla - tellisin takso ja läksin koju. Kõik oleks olnud hea ja tore, aga ma olin päeval söönud ainult kausitäis suppi ja kõik. See ei ole normaalne. Pidu ei tohi mitte kunagi tühja kõhuga pidada. Esiteks on alkohol siis agressiivsem ja minul läheb süda ka pahaks. Nii ka juhtus. Peo lõpus oli tegemist ainult iseendaga ning mingist normaalsest suhtlemisest ei tulnud midagi välja.

Aga nädalalõpu pidudel on ainult üks eesmärk - see on sotsiaalne tegevus, mitte mõttetu alkoholitarbimine. Nii läkski kõik lörri. Üritan edaspidi tühja kõhuga mitte pidutseda. See on nii mulle, kui ka teistele, parem. Pole ju kena, kui õhtu mõttetult täis pea ja iiveldusega lõppeb.

Ja kui juba südame puistamiseks läks, siis mingu pulgad ka eksole. Ma käitusin jube ebaviisakalt ka eile. Kadusin kellegile ütlemata lihtsalt ära. Tellisin takso ja sõitsin koju. Kui keegi, kellega mina koos olen, nii ära kaoks, siis ma oleksin küll natuke nõutu. Pehmelt öeldes. Piinlik igatahes. Nii pole ilus. Vabandan. Olen tulevikus parem.
Olgu, ehk kirjutan pärast midagi veel. Seniks ciao.

konna kossid

Täna püstitasin enda absoluutse rekordi. 21 inimest järjest. Kõlab kentsakalt, aga nendele 21-le tuli esitada küsimusi jne. Ma saan aru, et 3-4-5-ga, aga 21!!! Raske oli, piir oli käes, aga hakkama sain. Uuuuuuh. Ai-ai-ai, tegelikult 20 inimest, sest sõber T. päästis ühe inimesega, kellega ma ei tahtnud silmast silma kohtuda, välja. Nüüd on see seljataga, aga terve see kuu on nädalavahetused vist töö nahkas. Nii palju pean ütlema, et kõik need 21 olid tegelikult tublid ja head inimesed. Isegi natuke süümekad tuli peale, et ma ise nii tubli pole. See vabatahtlike maailm on tegelikult uskumatult altruistlik. Ja kui veel rohkem avameelsemaks minna, siis nendega rääkimine oli omamoodi meeli avardav kogemus. Pani mõtlema ühiskondlikule empaatiavõimele jne jne jne. Tublid on. Vähemalt paljud neist.

Tegelikult on kogu aeg mõtteid, mida blogistada, aga vist olen laisaks muutunud. Lükkan edasi muudkui ja nii ei jõuagi tegudeni.

Väike ääremärkus härra Obama kohta. Vaatasin tema kõnet, mida ta võidu puhul pidas ja silm puhkas kuulajatel. Sellist ekstaatilist katarsist näeb vaid äärmusreligioossetel koosolekutel. Naljakas. Muud uue mustanahalise härra kohta ei kirjuta. Aeg näitab.

Lõpp.

jõudis kohale

Üleilmne depressioon ja langus jõudis mulle kohale. Mitte, et ma kohast lahti oleks saanud, aga väga head tuttavad küll. Ja see teeb tuju nii sitaks, et tööisu enam absoluutselt pole. Mis mõttes hoiame kokku? Kui mõistus küla peale läheb ja otsused absurdi piirimail kõiguvad, siis millest me räägime!!! Kahjuks ei saa konkreetselt asjadest rääkida, aga kurbus tuleb peale. Lihtsalt nii ei saa ja nii ei või ja nii ei tohi! Aga tuleb välja, et saab, võib ja tohib. Ja see ongi hirmutav. Ma eriti ei muretse enda pärast, aga lollide otsuste eest makstakse kunagi ränka hinda. Paraku on siis juba hilja.

kuulamist, vaatamist, plinkimist

Järgmise aasta 23. veebruaril tuleb siis välja Morrissey uus plaat "Years of refusal". Vahva. Kuuldavasti järgneb sellele kontserttuur ka, aga esialgu mitte Euroopas. See on paha. Aga millegipärast ma arvan, et ega ta siiakanti tulemata ei jää.
Üks naljakas dokumentaalfilm tuleb ka varsti välja. See räägib Mozi Los Angeleses elavatest latiinofännidest. Aga vaadake ise treilerit.

tanguterake

Laisk kirjutaja olen viimasel ajal olnud. Kiire on olnud ja üldse. Muidu kõik korras.
Paar päeva tagasi pingutati breketeid ja siiamaani on hambad hellad. Süüa eriti ei saa. Aga küll üle läheb.
Eile oli kolleegidega väike pidu. Lahe oli. Pärast veel natuke linnas, aga seal midagi ei juhtunud. Kobisin koju. Ostsin paar pudelit õlut ka kaasa ja plaanisin ühe sõbra juurest läbi minna, aga tundsin, et vist pole eriti mõtet. Väsinud noh. Õllesid ei viitsinud tassida ja jätsin nad lihtsalt maha. Eks ta ole. Inimesed oskavad vahel imelikud olla. Nii minagi. Üldse oli eile kuidagi imelik. Peo lõpufaasis ma mõtlen. Tundub, et rumalate inimeste vältimiseks pole tervislik lõbustusasutusi väisata. Aga mis siin ikka vinguda. Elame edasi.
Tulev nädal on väga töine ja laupäev on pikk. Ise selle enda kaela võtsin.
Rohkem nagu ei oskagi midagi kirjutada. Jääb siis nii praegu.