kollased küsimused ja vaikimine

Täna helistati mulle kollasest lehest ja küsiti kolleegi kohta infot. Kuidagi tobe on, kui päritakse ja uuritakse. Ajakirjanik oli selline nooruke ja häbelik, vabandas ette ja taha. Ei, ega ma midagi halba ta kohta öelda ei taha, sest ta tegi oma tööd. Mis siis, et lehe juures, mille uudised on minu jaoks enamasti jama. Ma muidugi talle midagi ei rääkinud. Ütlesin, et pole kursis ja ei oska midagi öelda. Natuke imelik oli valetada küll. Oleks võinud lihtsalt seletada, et mul pole õigust kommenteerida. Ärgu pahandagu, aga nii on. Ega kollases pressis pole kerge töötada. Uuri pidevalt teiste inimeste eraelu ja sobra kuulujuttudes. Ajapikku ehk nahk läheb paksuks ja pole piinlik. Mõni kohe sobibki sellisesse lehte. Aga mõnel, ma arvan, tekkib päris palju süümekaid ja on üleelamisi. Muidugi, mõned inimesed annavad meelsasti intervjuusid ja räägivad oma ning teiste eraelust. Aga kui palju neid siis on. Ega mina ka ei tea tegelikult. Võib-olla on selliseid palju. Igatahes tuli täna selline kõne ja asi lahenes kenasti. Hundid söönud (ma arvan) ja lambad terved. Vaatame, mis nad siis kirjutavad. Eks ta üks uudisenupuke tuleb, kui just keegi teine lobiseda ei otsusta. Näis.

See nädal on päris tihe. Liiga tihe. Homme on terve päev asjaajamisi, laupäeval sõidan Helsingisse ja naasen pühapäeva õhtul. Mis tähendab, et nädala teine pool on täiesti kinni. Broneerisin laupäevase väljumise kella 7.30 hommikul, aga mingi kahtluseuss on sees, et nii vara ikka minna ei viitsi. Seal peab enne seitset juba kohal olema, sest nad lõpetavad reisijate registreerimise juba 20 minutit enne väljumist. Ja ma ausalt ei viitsi nii vara ennast maast lahti ajada. Mõtlesin küll, et siis jääb aega Helsingis tuulamiseks, aga võib ju hiljem alustada. Päris lolliks ei saa ka võõras linnas minna. Kui saan, siis muudan mineku kella 11-ks ümber. Loodetavasti on ilus ilm. Saab tänavakohvikutes istuda ja inimesi vaadata. Väga mõnus tegevus. Eriti võõras linnas.

Adjöö praegu.