rabarockist ja muust

Kirjutame siis kah natuke. Kõigepealt nädalavahetusest. Reedel ja laupäeval viibisin oma aegade kõige rahulikumal Rabarockil. Esimese päeva külastamine seisis tükk aega küsimärgi all, sest ideaalis oleks tahtnud olla hoopis mujal ja muude inimestega. Paraku on tahtmine taevariik ja saamine iseasi. Tuiskasin ikka festivalile, kuigi muusikalises mõttes jätsid reedesed esinejad mind absoluutselt külmaks. Õnneks oli ilm hea. Saigi lihtsalt aega veedetud. Ööbisime ikka Järvakandi noortekeskuses nagu igal aastal. Mulle kohe ei meeldi telgis ööbida. Kui on vihm, siis on halb ja kui päike, siis samamoodi. Kliimaseadmega ja täiesti veekindlat telki pole keegi kahjuks veel välja mõelnud. Kui bändid otsa said, läksime festivali ööklubisse, kus pidi esinema Pepe Deluxé. Imelikul kombel väsisin, ja mitte alkoholist, enne bändi pealetulekut ära ja tahtsin magama minna. Paraku sattusin ööklubi väravate juures tuttavaga, kes on ka üks festivali organiseerijatest, kokku, kes mind tagasi keelitas minema. Läksin. Kuulasin. Oli kah. No ei olnud halb, aga ma olin väsinud ja tahtsin magada. Pärast seda suundusingi otsejoones magamiskohta. Seal valitses täielik tühjus ja vaikus. Ma olin vist esimene, kes unemaale otsustas rännata.
Hommikul ärkasin selle peale üles, et sõber saabus kärarikkalt koju. Tema jaoks lõppes esimene festivalipäev alles kella 9-8 vahel hommikul. Kui ta oli pikali heitnud, pistis üks naine pea ukse vahelt sisse ja ütles, et meie sõber oli üritanud võõra tüdruku voodisse magama heita, mille peale magamisaseme omanik talle lõuga andis. Selliste sõnadega kohe väljendatigi ukse vahelt. Ma ei osanud selle peale midagi öelda ja magasin edasi. Umbes kell 10 hakati õues laulma. Keegi naissoost isik arvas, et tal on väga hea lauluhääl ning lõõritas Ruja laule edasi ja tagasi. Kahjuks liitusid temaga ka teised, kes millegipärast ei maganud või juba üles olid ärganud. Mõne aja pärast sai sellest indu ka mu magav sõber, kes samuti otsustas koori astuda. Kella 11-ks oli see kõik muutunud magamise seisukohast talumatuks ja otsustasin jalad alla ajada. Sellist soojendusbändi ma laupäevasele festivalipäevale ei soovinud. Õues toimus ennelõunane alkoholimanustamine. Ja kohe hooga. Mina isiklikult käisin dušši all, sõin ja jõin kohvi ning kalja. Tark ei torma. Paraku tuli seesama naine, kes mu sõbra kohta infot andis, uuesti mu juurde ja rääkis sama lõugasaamise jutu uuesti üle. Küsisin, et mida ma selle infoga nüüd peale hakkan ja miks ta seda mulle räägib. Solvus.
Kella 14-ks suubusin festivaliplatsile, sest tahtsin A.Human'it kuulata. Hea bänd oli. Kohe nii hea, et see pani kogu järgnevale festivalipäevale positiivse pitseri. Laulja hüppas kontserdi lõpupoole rahva sekka ja jätkas sealt laulmist. Tahtis küll vahepeal tagasi minna, aga ütles siis, et fuck it i'll stay here ja jätkas laulmist. Vihma sadas ja tüüp ajas vahepeal särgi seljast. Lõpuks läks siiski lavale tagasi. Väga hea oli. Teised bändid olid ka head. Pikemalt ei hakka kirjutama, sest ajakirjanduses on sellest juba juttu olnud. Seda veel, et vahepeal sadas nii tihedat vihma, et see oli üpris talumatu. Õhtuks läks üle. Nii palju pean üles tunnistama, et Gary Numan'i visuaalne pool oli minu puhul juba stereo. Ehk siis, kui tahtsin ühte Gary't näha, pigistasin ühe silma kinni. Peale seda sain auto peale, mis mind Tallinnasse tagasi sõidutas. Hommikul oli ikka lõpmatult hea meel, et ei pidanud veel üheks ööks Järvakanti jääma. Selline festival siis.

Pühapäeval oli Tapperis Ariel Pink koos oma bändiga Haunted Graffiti. Väga väga väga hea oli. Seltskond oli ka hea. Väga väga väga hea. Igatahes on mul nüüd lõpuks Tapperis käidud.

Ei tahaks sellele sissekandele negatiivset tooni anda, aga hooaja lõpp on päris ränk. Nii emotsionaalses kui psüühhilises mõttes. Tahtsin küll rohkem sellest kirjutada, aga ei hakka teid koormama. Kuigi endasse elamine hukutab.

Lõpetuseks valetamisest või pehmemalt öeldes luiskamisest. Väga kurb on, kui inimene, kellest sa väga lugu pead, sulle valetab. See teeb haiget. Mitte, et mulle seda tihti on tehtud, aga kui see juhtub ja sellest aru saad, siis on ebameeldiv tunne. Maailm on ju nii väike, et vahelejäämine pole teab mis ime. Inimesed räägivad, märgid kõnelevad jne. Aga mida siis teha? Kõige parem on andestada. Proovida mõista, kuigi see on vahel võimatu, aga üritada vähemalt. Hinge jääb okas. Õnneks vahel aeg parandab haavad. Ja kui seda rohkem ei juhtu ning edasine suhtlemine normaalne, siis on kergem. Vahel aga ongi sellega lõpp või lõpu algus. See viimane lause ei ole millegi praeguse kohta õnneks. Kuigi varem on seda juhtunud. Ja öelda, et mina olen patuta ning saan kivi visata, siis nii see pole. Ka mina olen inimene.