urust välja ula peale

Tööelu veab viimaseid päevi ja mõtted on väga pingsalt juba puhkuse ja mängude juures. Sel nädalavahetusel on Rabarock, aga pole veel otsustanud, kui palju ma selles osalen. Kahte ööd ikka ei ole kohal nagu eelmistel aastatel. Pole sellist tuju. Pealegi on muud tegemist loodetavasti. Piisab laupäevast, kui just need bändid esinevad, kes mulle pinget pakuvad. Kui hästi läheb, toimib ka transport sinna ja tagasi. Pealegi toetab mu plaane halb ilmaprognoos, mis lubab vihma, vihma ja vihma. On jube lirtsuda ja lõdiseda. Vihmakeebi ehk kuskilt ostaksin, aga kui kapuutsi äär on silme ees nagu katuseräästas paduvihma ajal, siis kes see ikka veekardina tagant bände kaua passida jaksab. Ja kui õlleklaas ka esimese minuti jooksul veega tembitud saab, siis no kuulge. Mugavaks olen muutunud. Kuigi üks sõber kangesti käib nagu uni peale, et võiks ikka täisprogrammi võtta, ma siiski kahtlen. Sõbrad sõpradeks, alati ei saa ka neile vastu tulla.

Järgmisel nädalal omakorda algabki kauaoodatud kaunikene. Tõeline suvi. Plaane palju ei ole. Reisimise ja muu suhtes. Küll aga võtan ette mõned päris tõsised muudatused oma elus. Millised, sellest ei räägi. Vabandage, aga ei saa lihtsalt.

Tänase ja homse päeva jooksul ronin mõneks ajaks urust välja ula peale. Kestvus teadmata. Ehk siis sotsiaalses mõttes hakkan vaikselt ennast nähtavamaks tegema. 21. sajand. Vaatame, näeme. Ehk leidub sõprugi. Mis omakorda muidugi ei tähenda, et te kõik kohustatud oleksite. Ma mõtlen minuga sotsiaalsed olema.

Olgu, hakkan tööle.