Täna on üks neid õnnelikke päevi, kui tööpäev normaalsel ajal lõppeb. Niigi kumm tühi ja ei jaksaks enam pead vaevata. Selle hooaja lõpp on emotsionaalselt nii karm, et ma lähen varsti kärna. Ja neid murekohti on mujal ka. Kõik vajavad lahendamist. Ja kõike ei ole võimalik meeldivalt lahendada. Elu on ikka mõnikord täiesti jama. Kuidagi peab august välja ronima. Hakkasin kirjutamise ajal mõtlema, et miks ma siin halan. Milleks seda kogu maailmale rääkida. Ehk polegi mõtet. Igatahes ei tee ma seda sellepärast, et kõik mu tuttavad mulle karjas appi tormaksid. See hetk sai mööda. Ega nad ei teadnud ka midagi, sest tüüpilise eesti mehena olen ma introvertne. Nüüd on hakanud maailma pekkisaatmise periood, mis loodetavasti kaua ei kesta. Kookonisse tõmbumine pole väga hea idee. Seal võib inimene siniseks tõmbuda ja oma viimased allesjäänud sõprade riismed kaotada. Lisaks kipub enesehaletsus peale. Eks ma üritan seal iseenda ehitatud kestas, kui ma ikka sinna satun, laulda ja lõbusamalt mõmiseda.
Aga ei, ei, proovin kookonit siiski vältida. Pole vaja. Kellegile pole vaja.
Võtan vitamiiine ja proovin inimestega edasi suhelda. Teie ärge pange seda tobedat kirja tähele. Vahel kohe tükivad nõmedad mõtted pähe ja paberile (blogisse).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar