sorry doesn't help

Pekki, see masu ja muu hakkab juba tervisele mõjuma. Olen alati öelnud, et minust luurajat ei saaks, sest ma lihtsalt ei talu pingesituatsioone eriti. Ma kas jalutan minema või üritan kuidagi asju klaarida, siluda. Isegi Herman Simmi minust ei saaks. Nüüd on nii, et igasugused negatiivsed uudised ja muu halb teeb mu meele kurvaks ja tulevik eriti roosiline enam ei tundu. Ei tea, kas peaksin midagi muutma, uusi väljakutseid otsima või mõned vanad kehvaks läinud asjad lõpetama. Samas olen ma nagu iga teinegi igasuguste uute asjade suhtes umbusklik. Et kas ikka õnnestub või tuleb täielik häving ning kahetsed, et vanad sillad maha põletasid. Ilmselt olen ma mingil moel oma tundlikuse kaotanud, mis mind kunagi väga palju aidanud on. Tundlikuse tuleviku ja toimuva suhtes. Ei tea, kas paast ja palve aitaks. Noh religioosse inimesena on mul nendesse asjadesse usku, aga aega vot pole. Paastu jaoks vähemalt. Igatahes peaks midagi ette võtma, sest emotsionaalne rusutus on selge tee hukatusse. Oijah, aga olgu, mis ma siis ohin. Kes see ikka halisemist lugeda tahab. Seda enam, et ma täpselt ju asjaoludest ei kirjuta.
Õnneks algab juba kuu aja pärast puhkus. Kindlaid plaane pole veel teinud, aga kindlasti pean maal vanematekodus üht-teist ära tegema. Lihtsalt ennast kätte võtma ja füüsilist tööd tegema. Reiside suhtes erilisi plaane pole. Tegelikult üldse pole ja ei teagi, kas kuskile üldse lähen. Aga samas, kasvõi Eesti piires oleks küll tore natuke ringi sõita. Ehk Peipsi äärde ja Setumaale. Lõuna-Eesti on ka tore. Näis, sinna on veel aega. Loodetavasti ei löö keegi mu palganumbrisse ahneid hambaid sisse, kuigi ähvardavad kuulujutud levivad visalt. Samas, kui kõigil palgad mühinal tõusid, nägin mina seda nagu oma kõrvu. Ainult üks kord, 2006 aastal, tõsteti. Ja siis ka mitte nii, et oleks õnnest oianud. Buumi ajal oli küll ohmu tunne, kui isegi tavaline ehitus- ja turvamees rohkem teenis. Ükskord sattusin kokku mingi vana tuttavaga, keda mina küll enam ei mäletanud, Pärnu kuursaalis rääkima. Rahast. Tüüp oli purjus ja käis peale nagu uni. No ma olen selline viisakas inimene eksole ja pekki ei saatnud, kuigi oleks võinud. Ma siis viskasin talle mingi ligilähedase numbri, et kui palju ma umbes oma tööga teenin. Kutt hakkas suu ammuli hirnuma, et loll olen. Et tema turvamehena teenib ka rohkem. Jube jama tunne oli. Lõpetasin viisakal ja resoluutselt, küll mitte ainult sel põhjusel, jutuajamise. Nii et päris jama oleks, kui palga kallale minnakse. Ei julge eriti vastu ka hakata, sest tööd, nagu me kõik suurepäraselt teame, eriti saada pole. Ja pealegi ei oska ma midagi. Luuser noh. Masu on masu. Loodame päikselisemaid päevi. Ja üht-teist on võimalik ise ka teha, et õnn õuele tuleks.
Praeguseks kõik. Sära teile silmadesse.