masu & tesu

Räägitakse, et majanduskriis, nagu iga kriis, toob välja meie tugevad ja ka nõrgad küljed. Nende hulgas ka tarkuse või rumaluse. Loen siin, et taksojuhid kavatsevad kehtestada lisatasu kohvrile ja inimeste arvule. Kiirlaenufirmad plaanivad peale intressile piiri panemist kehtestada alternatiivsed maksustamisviisid. Olgu, kui laenufirmad toetuvad rumalate hädaliste olukorrale, siis taksofirmade puhul on näha selget paindumatust. Lihtsalt ei tunnistata kõige lihtsamat turumajanduse reeglit, kui teid on liiga palju, siis peab teid vähem saama. Mina isiklikult hakkan küll taoliste reeglite kehtestamisel taksoteenust vaid hädavajadusel kasutama. Muidugi on igasugune kohvritasu taksistide helesinine unistus, sest luba selleks nad ilmselt ei saa ja linnavalitsuse vastav ametkond on seda väga selgelt ka põhjendanud. Mis puutub kiirlaenufirmadesse, siis ilmselt ei aita nende vastu midagi muud, kui tihedamaks kirjutatud seadused. Paraku on meie juhterakond igasuguse riigipoolse turu reguleerimise vastu, mis siis, et antud juhul oleks tegu omaenda kodanike kaitsmisega majanduse musta poole - hundiseaduste eest. Nii palju masust.

Nii tahaks välja, õue, muru peale, päikese alla. Aga ei saa kuidagi. Ma tean, et veel ühte masendavat sissekannet poleks vaja, aga tervis ei lähe kuidagi paremaks. Nagu ühe koha peal. Eile õhtul oli ikka selline tunne, et nüüd panen pillid kotti. Viimati tundsin nii lapsepõlves. Tekkis tunne, et ma ei kontrolli enam olukorda. Teadsin küll, et rabelen sellest välja, aga see kõik oli ainult usu, mitte enesetunde tasandil. Kuidagi jäin magama siiski. Hommikul ärkasin kell 6 üles. Masendav. Mida ma nii vara tegema hakkan? Jälle köhima, nuuskama ja toas ringi võbelema. Üritasin siis peale nuuskamis- ja köhaseeriat uuesti uinuda. Õnnestus. Kell 10 tegin uuesti silmad lahti. Jälle väike nuusk, köhh ja võbin. Lõppeks suutsin kella poole kaheteistkümneni magada. Kui ärkasin, oli enesetunne võrreldes eilsega kordi parem. Temperatuur oli peaaegu olematu - 37,2. Ainult vähene köha ja ninagi polnud nii umbes. Lootsin juba, et täna murran haiguse turja ning viskan ta tänavale. Lootus on lollide lohutus. Juba tunni möödudes keeras asi jälle halvemuse poole. Temperatuur 37,7. Nohu nagu kõige külmavõetumal nohikul ning köha nagu trash- või deathmetali lauljal peale 3 tunnist kontserti. Söögiisu on täielik null. Joon ainult teed. Eile proovisin suppi süüa, aga üle poole taldrikuku ei suutnud sisse suruda. Sellest väsisin ka nii ära, et lõõtsutasin veel paarkümmend minutit diivanil. MASENDAV!!! Kes suudaks mind aidata? Sest ausalt, kui homme ka veel sama jama jätkub, siis on tulev töönädal ohus. Kuid nii palju olen endale lubanud, ja andku kollegid mulle andeks, haigena ma seekord jalga tööle ei tõsta. Kõik.