verbaalsed kirvehoobid

Tegin täna ühe välispoliitikast rääkiva saate järelkuulamist ja sain päris palju naerda. Natuke kurb oli ka. Kui laiale kuulajaskonnale mõeldud saates kõlavad sellised sõnad, nagu: selle riigi aksiomaatiline põhisuund, need on Venemaa jaoks arbitraalselt maandatavad, rahvusvahelise poliitika kapatsiteet ja haardejõud, siis on nukker. Saadet tehakse ikka inimestele ning võõrsõnad ja veidrad väljendid ei tee seda paremaks. Pigem vastupidi. Meedia ülesanne on selgitada ja informeerida. Kui aga selgitamine ise selgitamist vajab, siis on asi mutiaugus. Igatahes nutta/naerda sai. Muide ma mäletan ka enda elus perioodi, kui kangesti võõrsõnu kasutada püüdsin. Aga see läks üle. Mingil hetkel sain aru, et keerulisi asju lihtsalt välja öelda on hoopis suurem kunsttükk. Akadeemilises tekstis on võõrsõnade ja spetsiifiliste väljendite kasutamine muidugi asjakohane, ei mingit kahtlust. Eriala-ajakirjanduses ka ehk mingil määral. Aga laiatarbemeedia (vabandust väljenduse eest) puhul on see selge puudus ning näitab ajakirjaniku oskamatust. Ei ütle, et ajakirjanik kohe loll on, aga vahel minnakse kergema vastupanu teed ning vahel on asi ka selles, et ajakirjanik tahab näida tark. Ehk on ka, aga viis selle näitamiseks on vale ja lugejaid/kuulajaid/vaatajaid mittearvestav. Moraali lõppu kirja panema ei hakka, kuigi kirjeldatud probleemi saaks vabalt ka igapäevaellu ja inimsuhetesse üle kanda. Seekord kasutan võimalust enda arvamus endale jätta.